Korfu. 3.osa – Reis Pargasse

Kolmas päev reisil.
Sel päeval seisis meil ees planeeritud reis Parga linna. Ostsime selle laevareisi ära kohe saarele saabudes ja tegelikult olin ma terve talve uurinud google mapsist Parga kaarti ning imetlenud sellest linnakesest kauneid pilte. Ma ei oskagi öelda miks, aga see väike koht lummas mind esimesest hetkest. Küllap oli siis mingi põhjus, miks me pidime sinna minema, sest Pargas olles saime aru, et see koht meeldib meile tõeliselt ja lisaks tekkis päeva jooksul mitu toredat tutvust uute inimestega. Nendest pisut hiljem.

Ärkasime väljasõiduhommikul varakult, sest ega siis sadamasse viiv reisifirma buss tee äärde ootama ei jää, kuni unimütsid kargud alla saavad. Ei soovinud meiegi mingid päevavargad olla ning reisil pooli päevi maha magada. Sättisime ennast minekuvalmis, lippasime kiirelt hommikust sööma ja peale kõhu täitmist kimasime kiiresti lehvikuga tuult lehvitades sinna teisele poole suurt autoteed rohelise Diellase marketi ette bussi ootama.
Jajah, kella 8 ajal hommikul tuli juba hoogsalt endale tuult lehvitada, sest palavus võttis ennast väga tõsiselt ja oli arulagedalt vara platsis. Sättisime siis ennast sinna tee äärde ootele ja mõne aja pärast oli meiega koos ootamas päris suur bande rahvast. Kes sai, otsis varju puude alt, kes ei mahtunud ohkis-ähkis ja lehvitas tuult, sealjuures uurides oma paberilehte, et saada selgust millist bussi ta passima peab.
Bussid hakkasid tasapisi põhja suunast saabuma. Igasugused erinevad. Näiteks möödus meist terve hulk TUI busse, mis viisid samuti rahvast seiklema. Meie ootasime JOY Cruises bussi. Tuli esimene JC suur buss – kohti pole, tuli teine suur JC buss – ikka kohti pole….no kolmandasse õnneks pressisime ennast sisse. Mõtlesime õudusega, et kas tõesti kõik see rahvas viiakse samale reisile?
Kerkyra linna kõrvale sadamasse jõudes ootaski meid ees “pirakas üllatus”. Rahva ootel olid suured laevad, mis pressitakse inimesi pilgeni täis. Oooo, see oli nüüd asi, mis pani meid kukalt kratsima, sest eelmisel aastal käisime merereisil kordi väiksema laevaga ja sealgi tundus esialgu rahvast palju, kuigi….tegelikult oli laevas mõnus ja lahe olla, seltskond tore ning laevameeskond sõbralik.
Nojah, aga seekord oli meil siiski tarvidus pressida ennast sellele suurele laevale. Kuna meie buss jõudis sadamasse alles kolmandana, siis tähendas see seda, et otsi kohta kus sa saad ja istu ruttu maha :) Polnud meil suurt mujale istuda, kui et tagumise teki õuealale, kus polnud ühtegi varjualust ja inimesi juba nagu silke pütis. Pressisime ennast sellele istmereale, mis oli näoga sõidu suunas ja esimene rida enne laevakoridori, kust sai salongi, tualetti ja trepist alla alumisele korrusele…jalad saime varju, aga pead tuli praadida päikese käes. Istusime, vehkisime endale tuulekest lehvikuga ja ootasime väljasõitu. Oh, kuidas päike praadis. Ees seisis mitme tunni pikkune meresõit ja see ei tundunud just väga piinadeta mööduvat. Üks variant oli muidugi keerata ennast toolil selili, tagumine ots vastu seljatuge ja jalad üles taeva poole. Oleks saanud jalad pruuniks juuliks(ehk ka põlenuks), aga pea oleks varjus ja mõtlemisvõimeline. Siiski siiski, otsustasime oma siredat säärejooksu publikule mitte demonstreerida, istuda nagu viisakas inimene toolil istuma peab ja taluda vapralt kuumust.

parga

Enne sadamast väljumist köitis mu tähelepanu õnneks vaimustavalt ilus brigantiin ja nii suutsin ennast kokku võtta ning hetkekski unustada piinav kuumus – vähemalt mõneks ajaks :D Brigantiin oli kaunis, valgus langes sellele just õigest suunast ja nii ma siis ronisin seal üle higiste poolpaljaste vanahärrade ning tädide, lootes siiralt neile sülle mitte kukkuda. Püsivus viib siiski sihile ning brigantiini pildile.

parga

Kuid…. ees seisis pikk laevasõit.
Esimeseks peatuseks oli planeeritud Blue lagune ehk sinine laguun. Sinna jõudsime umbes kell 11.45 Eelmisel suvel käisime samuti ühes helesinises laguunis, mis oli Antipaxose saare rannikul. Sel aastal siis järgmine laguun.

parga

Meist paremal seisev laevuke lasi mõistlikult tagumise trapi vette ja sealt oli hea vette minna ka nendel, kes kõrgelt hüpata ei julge. Meie laev jättis trapi üles….hüppajaid oli käputäis.

Koht oli muidugi vaimustavalt ilus, vesi fantastiline, aga….kujutage vaid ette, kuidas lähevad laevalt ujuma ligi 300 inimest!!!

parga

Vees on palju kalu

K-l jagus püsivust seista vette saamise nimel pikaleveninud järjekorras ja lõpuks vette saades ujus niikaua ringi kuni jaksas. Mingi aja pärast tuli ta otsima kohta kus puhata ja hüüdsin ta ühe nööri juurde, mis laeva küljest alla tolknes. Redeli juurde puhkama kohe kuidagi ei mahtunud. Seejärel ujus veel ja vahepeal passis, kas õnnestub redelist üles tagasi laeva saada – ei saanud.

parga

Inimesi oli vees nagu sipelgaid, redeli juures oli sipelgapesa ja mina otsustasin selles aktsioonis mitte osaleda. Seisin rahulikult reelingu ääres(hüppasin kohe asemele, kui üks inimene sealt eemale astus) ja tegin mõned pildid. Laps on muidugi laps ja tema oli vaimustuses kõigele vaatamata. Õnneks ujub ta täiesti aksepteeritavalt, sest muidu ma poleks teda sinna üldse lubanud. Seal laeva ümber on siiski põhjatu sügavus. Jalad saab alla esimest korda heal juhul meeter enne kaljukallast ja ega sealgi pole lihtne kaldale saada, sest kivid on libedad ja teravad. Käis korra ujudes seal äragi, aga arvas et kaljule ronimine ei vääri küünlaid ja ujus vabasse vette tagasi. Järgmisel pildil, kuskil keskel, ta peanupp paistabki.

parga

parga

Ujumised ujutud, andis laev signaali, korjas rahva peale ja sõitsime edasi.
Nüüd võisid võtta baarist oma lõunasöögikarbi kõik, kes ujumas käisid, sest enne ujumist öeldi kõvahäälselt ruuporist maha, et kes ujuma, see kohe süüa ei saa. Täis kõhuga ei ujuta. Võtsime ootusärevalt oma toidukarbid ja …üllatusime. Lubatud oli barbeque….aga vastu vaatas külm makaronilasanje, natuke värske kapsa ribasid ja üks saiakakk. Ee ok, ma saan tegelikult aru, et sellisele pea 300-sele rahvamassile olekski keeruline pakkuda sooja korralikku toitu, aga…siis olekski pidanud kohe reklaamima, et pardal on külm makaroniroog, mitte barbeque. Kõht tühi, nosisime selle muidugi enam vähem ära, aga oli näha, et paljud inimesed panid need karbid suht sama targalt otse prügisse. Meie õnneks nii pirtsud ei ole, sõime kõik peale saiakaku ära ja prügisse jõudnud raisatud toidust oli tegelikult kahju. Ei saa olla tõepolest naiivne, lootes sellise rahvamassi toitlustamisel head taset, aga kuidagi võiks selle olukorra siiski lahendada. Ei ole vast vaja seda barbeque reklaami, vaid võiks pigem soovitada võtta kaasa endale sobiv söök või siis pakkuda laevas midagi lihtsat, aga söödavat- puuvilja, pirukaid jne.

parga

parga

parga

parga

parga

Enne meie ärasõitu laguunist tuli sinna seisma aga see laev, millega me eelmisel aastal saartel käisime. Mõnus Messonghi Traveli sinine laev.

Edasi viis meie teekond koobaste poole. Eelmisel aastal sai neid vaadatud teises kohas ja sel aastal saime muidugi kiigata nende poole üldse eemalt, sest pirakas laev sinna sisse ei sõida.

parga

parga

Ega kedagi peale iseenda tegelikult süüdistada sellistes asjades pole. Sinisilmselt mõtlesime, et laev samasugune nagu eelmisel aastal, aga selle asemel oleks pidanud hoopis kohe reisi ostes küsima järgi, millise laevaga on minek. Seejärel siis külastama ka teisi erinevaid büroosid, et leida mõni sobivam sõiduk selliseks reisiks. Kuid…pole halba ilma heata. Pärast mõningasi ebamugavusi ja kergeid pettumisi, kui me just arvasime, et päev enam hullemaks minna ei saa….saabus lõpuks lahendus ning ülejäänud päev oli tõeline rõõm. Ikka tänu sellele, et suhtle inimestega :)

Peale koopa vaatamist istusime tagasi oma kohtadele ja siis tuli tegelikult viimane piisk karikasse, kus mina, muidu rahumeelne ja kannatlik, korraga täitsa vihastasin :D Nimelt meist paremal reelingu ääres istus üks kamp umbkaudu keskealisi inimesi. Keele kõlapildi järgi otsustades ehk ntx albaanlased. Umbes 3 naist ja 3 meest. Meie meelehärmiks osutusid nad ahelsuitsetajateks ja laeval paraku suitsetamiskeeldu ei olnud. Ok. Selle, et meile tulid pidevalt peale suitsupilved elasime kuidagi üle, kuigi meiesugustele suitsuvaba keskkonna inimestele oli see väga ebameeldiv kui mitte öelda, et rõve. Kui aga nende riibakil sõrmede vahel olevatest suitsudest hakkas meie peale langema tuhka ja mäkerdas mu valge pluusi ära….siis sai otsa ka minu kannatus ja ma väljendusin selgelt, mis ma sellest arvan. Õnneks sellega meie laevareisi ebameeldivamad seigad piirdusidki.

Üsna peale seda intsidenti ütlesin K-le, et lähen korra vaatan, milised naised need kogu aeg ruuporisse räägivad, mis, millal ja kuidas toimub. Üks nendest rääkis inglise, kreeka ja prantsuse keeles ning teine vene keeles. Leidsin vene keelt kõneleva naise üles(selles keeles suudan ma ennast sama selgelt kui emakeeles väljendada, kuigi ka inglise keelega saab hakkama) ja küsisin, et kas ta oskab meile öelda, kuidas seal linnas leida oliivimuuseum, millest veidi aja eest räägiti. Proua oli lahkesti nõus seletama ja seejärel küsis, et aga kellega ma laeval olen, kas üksi? Ütlesin, et ei, tütrega. Aga et millise büroo kaudu me oleme Korful? Et tema meid ammu laeval vaadanud, kuidagi me ei haaku kellegagi ja meil pole kedagi kohapealset, kes meie eest hoolitseks. Tõttöelda, ma ei osanud seda soovidagi, sest minuteada satuvad sinna reisile väga erinevate büroode teenuste kasutajad. Väljendasin siis oma imestust ja sõnasin, et oleme seal laeval omapäi. Kurtsin sinna juurde, et tekil on kohutavalt palav ning lisaks oleme varsti nagu konimutid selle suitsu sees istmisest. Sellepeale tegi see armas daam suured silmad ja hüüdis: ” Jumal küll, te olete Eestist, kus ei tohi tänavalgi suitsetada ja istute talute vapralt sellist olukorda!!!! Tulge kohe siia sealt koledast kohast ära( salongi siis, kus polnud kõrvetavat päikest ja oli ka õhku), lükkame siin veidi inimesi koomale ja leiame teile koha, kus parem olla!!!” Oh, me ei suutnud oma õnne uskuda. Ja tõepoolest, sellest hetkest olid meil päeva lõpuni välja vaid toredad ja veel toredamad emotsioonid.
Kolisime siseruumi, leiti meile istekohad ja tundsime ennast lõpuks inimlikult. Veidi enne kella kahte avanes meile kaunis vaade linnale.

parga

Olime jõudnud Parga linna, mille külastamiseks anti meile linnaluba kolmeks tunniks. See armas daam Elena oli tegelikult NovaTours-i kohapealne tugiisik ja toetas reisil käputäit vene keelt kõnelevaid inimesi. Nende seas oli üks vanem abielupaar, üks keskealine paar, üks kahe lapsega noorem pere ja lahkelt võeti punti ka meid. K tunneb muide suurt heameelt, kui satub vene keele keskele, sest koolis on ta seda keelt nüüd aasta õppinud ja sõnavara aina kasvab. Kui kõrval räägitakse, üritab tabada tuttavaid sõnu ja püüda midagi aru saada. Mulle see meeldib, sest absoluutselt iga uue keele oskamine lisaks emakeelele on elus kasulik. Inglise keeles suhtlemine läks tal ladusalt ning julgelt juba eelmisel suvel ja sel aastal aina paremini. Käis ise poes, tellis meile süüa, maksis arveid ja suhtles inimestega. Puhas rõõm. Loomulikult olin ma ise kõrval ja tellimine-maksmine minu teema, aga K otsustas, et temal on vaja kõike harjutada. Nii usaldasingi rahakoti tema kätte ja ise vaatasin vaid kõrvalt, kui osavalt ja elegantselt ta kõigega hakkama saab.

Ühesõnaga sattusime tiiva alla ja veidi enne kella kahte Parga linna jõudes, hakkasime selle seltskonnaga koos liikuma. Tore daam – Elena, ukrainlanna ja juba üle 20 aasta elanud Korful- seletas meile, kustkaudu on mõistlik liikuda ülespoole, sest Parga linn ongi mäe veerul lahesopis. Soovitas liikuda mööda väikesi tänavaid, sest seal ei paista päike lagipähe. Lisaks leiab sealt kauneid merevaatega terrasse, kus mõnus söömas käia, et enne pikka tagasisõitu kõht täis oleks. Ühtlasi külastada soovi korral vanu Veneetsia kindluse varemeid ning erinevaid poekesi.

parga

parga

Poolel teel üles väsis meiega koos liikuv vanapaar ilmselt ära ja otsustas alla tagasi minna, öeldes, et äkki nad ei oska pärast alla tagasi minna. Mägises piirkonnas ei oska mina küll kunagi äraeksimist karta, sest kõrgelt saab ju ometi vaadata, kus asud ja kuhu poole tuleks tagasi minna, aga inimesed on erinevad. Minule paistis see linnake nii huvitavana, et oleks sinna uitama jäänudki. Mõne aja pärast olime nii kõrgel, et ühes söögikohast sai vaadata teise lahe poole ja kuna sealt oli kaunis vaade, otsustas Moskvast pärit paar jääda sinna sööma, sest naisele tundus selle kuumusega ronimisest isu täis saavat. Lastega pere läks laevalt tulles oma teed ja nende liikumissuund oli teadmata. Jäime siis meie ja Elena. Küsisin, et mis temal plaanis ja vastuseks sain, et ta läheb veel edasi jupp maad, jääb seal ühte kena vaatega söögikohta sööma ja kutsus meid ühinema. Kuna meil K-ga oli jaksu piisavalt vaatamata tundele, et kohe läheb kere keema, otsustasime minna kaasa. Ja ega me ei kahetsenud ikka küll.

parga

Vaade Valtos-e rannale

parga

Üleval kõrgel paistavad Veneetsia kindluse varemed

parga

Kõikjal on lopsakas taimestik. Nii roheline ja elujõuline. Pistad aga oma nina igale poole lähemale, et saada aimu , mis kus kasvab.

parga

Suur ja võimas rosmariinipuhmas

parga

Kindlusest allpool paistab üks terrass, kuhu pudenes maha lõunat sööma viimane osa meie kambast.

parga

Igal pool kasvavad sidrunid ja apelsinid

Mida kaugemale liikusime meie kaks koos Elenaga linna kõige käidavamatest teedest ja turistide hordidest, seda kaunimaks läksid vaated ning kui jõudsime kohale sinna kuhu olime teel, valdas meid vaimustus ja rahulolu et kaasa läksime. Lisaks tänutunne, et kaasa kutsuti.

parga

Üks minu lemmikvaadetest.

Jõudsime kohale oivalise vaatega pererestorani, kus töötas fantastiliselt lahke ja südamlik pererahvas, pakuti kaunilt serveeritud imemaitsvaid toite ning lisaks kõigele saadeti ennast värskendama basseini. Olime sattunud keset hullumeelset suvekuumust nagu paradiisi. Restoran asus mäe serval eendudes järsaku kohale, all oli kaunis rand, ees sinisinine laht, kus liuglesid laisalt purjekad. Esimese hooga ma lihtsalt imetlesin ja siis pilditasin sealt avanevaid vaateid.

parga

parga

parga

parga

parga

parga

Kodus pilte vaadates, taban ennast pidevalt mõttelt, et kus mu pea ja silmad reisi ajal küll olid? Näen, et oleks võinud mõnegi pildi teha veel kolmanda ja neljandagi nurga alt ja miks olen mõne omameelest olulise koha üldse pildistamata jätnud…..aga samas ma üldse ei imesta, et nii juhtub. Esiteks, selline kuumus teeb peast juba parasjagu uimaseks ja loiuks. Mõtlemine on suurema tõenäosusega samuti slow-režiimil. Pealegi, kõige rohkem tahad ikka lihtsalt silmadega ahmida endasse seda hunnitut ilu, vaimustavaid vaateid ja talletada mälusse mõnusat atmosfääri. Nii jääbki sageli fotoaparaat jõuetult higisele kaelale ripnema või unustavad käed teda sootuks üles silmade ette tõsta. Kindlasti on oma mõju sellel, kui aega napib. Lisaks muidugi veel see, et kõige ümbritseva keskel eelistad olla pigem seltskondlik. Vestled kaaslastega ja kohalikega. Aga mis seal ikka. Oluline, et ma fotoaparaati kotti päris niisama seisma ei unustanud. Piltidega annab niikuinii edasi vaid killukese sellest, mida silmad näevad ja mis hinge salvestub.

parga

parga

Ajasime Elenaga juttu, nautisime suurepärast toitu ja tundsime elust mõnu. Elena imestas, kuidas üks 12-aastane laps sööb ka selliseid toite, mida lapsed enamasti ei söö. Karbid, kalmaarid, hiidkrevetid jne. Kui olime pikalt ja laialt elust rääkinud, avaldas ta arvamust, et K on meil üks vana aristokraatlik hing. :D Huvitav vaatenurk! Karbid meie ühiselt taldrikult lähevadki tegelikult K kõhtu. Mina heal juhul ühe söön ära…ja ei oska neist eriliselt lugu pidada, aga tema sõi neid kahe suupoolega juba kaheselt, kui ükskord külas olime ja karpe pakuti :D

parga

parga

Kuna see lõunasöök oli nii kaunis, mõnusas atmosfääris ja heas seltskonnas, siis otsustasin, et just see on see koht, kus tahan K-le teha väikese üllatuse, mis mul oli plaanis juba kodus.
Nimelt plaanisin teha talle piduliku söömaaja, koos magusa üllatusega, mida ta pole tellinud ega oska oodata. Üllatus ikka selleks, et tähistada tema edukat kooliaastat. Rääkisin Elenale oma mõttest, tema transleeris selle jutu maja perenaisele kreeka keelde ja sõime rahulikult edasi nii, et K ei saanud millestki haisu ninna.

Kui olime soolase toidu söömise lõpetanud, toodi talle lauda üks Kreekale iseloomulik tükk torti igavesti pika säraküünlaga. Lapsel olid silmad üllatusest pahupidi(pildi tegemise ajaks olid õigetpidi tagasi).

parga

Eriti hea tunne oli lõpuks siis, kui tal soovitati minna basseini ujuma ja võtta kook selle servale kaasa. Tõeline unelmate elu hetk ühele teismelisele lapsele. Meie Elenaga aga lihtsalt nautisime seda lapse siirast rõõmu ja tundsime heameelt kordaläinud üllatusest.

parga

parga

Käisin muidugi ka ise vahepeal seal basseinis ennast värskendamas. Hullult mõnus. Vesi päikesest soe ja olemine kohe kõvasti parem peale kõrvetava päikese käes praadimist. Kuna vesi polnud seal soolane, tõmbasime riided otse niiskete päevitusriiete peale, et tagasi minnes oleks jahutus omast käest võtta. See oli Elena hea soovitus ja tõesti töötas hästi.

Ah jaa, see fantastiline restoran, see oli MEDiterranen Kes Pargasse satub, võtke kindlasti teekond sellesse kohta ette. Luban, et te ei pea pettuma.

Kõht täis, pererahvas igati ära tänatud, hakkasime liikuma tagasi linna poole.

parga

parga

parga

parga

parga

See 3 tundi, mis meile anti…ega seda nüüd üleliia küll polnud. Jalutasime tagasi ja nentisime, et Parga linn väärib kõvasti rohkemat aega, kui see napp aeg, mis meile anti. Iga nurga taga oli midagi ilusat ja põnevat ning linna atmosfäär on isegi vaatamata turistidele soe, rahulik ja aeglaselt kulgev. Tahaks sinna sukelduda ja olla seal kohapeal vähemalt 2-3 päeva.

parga

Nüüd aga veidi sellist informatiivsemat juttu Parga linnast, kuigi linnaks seda väikest armsat paika on tegelikult keeruline nimetada.

parga

Seal all meie laev meid ootabki

Linn asub 65 km kaugusel Aktion-Preveza lennujaamast, suvekuudel on linn ühenduses lähedal asuvate saartega Paxis, Antipaxis ja Korfu – praamiga. Peamiseks linna vaatamisväärsuseks on Veneetsia lossi varemed.

Oliivi – ja apelsinisalud, kuldsete liivadega rannaribad ja lasuursinine meri…..kohati tekib küsimus – on see reaalne koht Kreekas või hoopis paradiis.
Parga asub mandri – Kreeka põhja/ida osas ja on kuulus oma jumalike randade ning sundimatu atmosfääri poolest. Tasub võtta ette jalutuskäike antiikse kindluse varemetesse, külastada Ali – Pasha kindlust lähedalasuva mäe otsas, uudistada ringi oliivimuuseumis(kuhu me ei jõudnudki) ja suhelda sõbralike kohalikega mõnes mereäärses külalislahkes söögikohas. Ka ringireisimiseks lähiümbruses on see suurepärane “baaslaagri” ehk ööbimise koht. Linn oleks justkui mäeveerule ” kleepunud” – seega tuleb intensiivselt kasutada oma kondimootorit – ikka treppidest üles ja alla: hotellidesse, söögipaikadesse, rannale jne.

parga

Pargat teatakse juba XIII sajandi algusest, oli ehitatud Pozovalo mäe tippu ja 1360 aastal viisid elanikud linna üle praegusele asukohale selleks, et vältida albaanlaste pealetungi. Selle tulemusena, Korfu saarel elavate normandide abil, ehitati Pargasse kindlus.

1798 – 1799 aastatel, Ušakovi vahemeredesandi ajal, oli linn Venemaa protektoraadi all.
Parga oli Epiiri piirkonna ainus kristlik linn ja oli kristlaste varjupaigaks. Inglased müüsid linna maha ottomanidelele 1819. aastal, kaks aastat enne Kreeka vabadussõja algust.

Selles linnas sündis Ottomani impeeriumi kuulsusrikas Pargala visiir Ibrahim – Pasha.

Pargat peetakse üheks kaunimaks paigaks Kreekas. Ta hämmastab oma väljapeetud iluga. See Kreeka riigi osa, Epirius, lookleb piki Joonia mere kaldaid ning piirneb Albaaniaga. Erinevalt paljude inimeste külastatud lagedapoolse ja pisut kõrbenud Kreetaga on Parga vapustavalt roheline. Mäed, mis on tihedalt kaetud Vahemere mändidega ja eukalüptidega raamivad merevaateid ning toovad esile selle uskumatult ereda sinise värvi.

parga

parga

Lopsakalt rohelistel mägedel, poolkumeras merelaguunis, laotubki lehvikuna laiali imekaunis Parga linn. Teisiti teda ei saakski iseloomustada. Kitsad tänavakesed, muinasjutulised Kreeka majakesed, kõikjal lopsakad ja värvilised lilled – tänavatel, rõdudel, hoovides…Mis teda siiski eristab teistest Kreeka linnadest, siis ilmselt uskumatult kaunid rannavaated, palju väikeseid saarekesi ja suured kivimürakad meres, mis on kaldale piisavalt lähedal, et sinna saaks ujuda.

parga

Selliseid lilleseinu on linnas hulgaliselt. Imetlusväärselt lopsakad ja värvikirevad

parga

parga

parga

Täitsa päris kaktus. Pidin nina päris vastu panema, et minu lühinägelikud silmad saaksid kaunilt õitseva taime eheduses veenduda.
parga

Sellised kirjud teed on samuti pargale iseloomulikud ja näevad välja väga lõbusad
parga

parga

Vaade kindluse juurde viivalt teelt

Nagu üldse Kreekale kohane, on ka Pargas väikestel saarekestel valged kirikud justkui mängumajakesed. Ega nad lihtsalt ilu pärast seal ole, vaid täitsa tegutsevad. Kaldalt võib näha kuidas sinna sõidavad paadid preestritega ja koguduserahvaga – olgu seal siis pulmad, ristimised, matused või pühapäevane jumalateenistus.

parga

Otse linnaranna vastas saarel, asub Panagia kirik.

Rannale kõige lähemal asuval saarel valendab kirik, mida kutsutakse Panagiaks. 10 minutiga on võimalik sinna kaldalt isegi laisalt ujuda. Mööda seda saart hulguvad päevad läbi ujumisriietes inimesed. Ronivad seal kunagise vana prantsuse kindluse varemetes ja naudivad sealt avanevaid vaateid. Ujumisriietes muidugi kirikusse minna ei tohi. Seal pidavat olema küll aken, kust saab kirikusse piiluda ja selle sisemust näha. Mida sa ikka teed oma nina igale poole toppivate turistidega. Neil ju vaja kõike uurida ja turistist hirmsamat looma ei pidavat olema. Jah, eks on igasuguseid.
Parga linn lookleb oma kitsaste tänavatega mööda mäge üles otse vana Veneetsia kindluseni. Sealt, kindluse kõrguselt, paistab kogu parga justkui peopesa peal.

parga

Vaade taverna aknast
parga

Sellel pildil on vilus ühe söögikoha lauad-toolid, kuhu ma plaanisin algselt Pargasse jõudes sööma minna. Talvel internetist pilte uurides oli mul tunne, et just sealt avanevad kõige ilusamad vaated. Kohapeal muidugi selgus, et oli olemas veel kaunim koht, kus lõunatada ja selle üle oli meil siiralt hea meel. Kuigi vaade on ka sellest pildil olevast kohast ilus, meeldis meile meie lõunasöögirestoran kordi rohkem.
parga

parga

Varemete vahel
parga

Kindlusesse viiv värav
parga

Trepid, trepid….tänavad seal koosnevadki peaasjalikult treppidest
parga

Enamusest söögikohtadest avaneb vaade mõnele lahele

parga

Veneetsia kindluse varemed

Linn on ümbritsetud mitme mõnusa rannaga. Lähim ongi nn linnarand kohe sealsamas keskuses, nimeks tal Krioneri. Kui veeretada ennast üle Veneetsia kindluse mäe, ehk siis näoga Parga poole seistes vasakule…satume vähem rahvastatud randa nimega Valtos. Selle kaldal on mitmeid odavamaid ja kallimaid hotelle, aga siiski piisavalt harva tihedusega, et mitte tekitada ülerahvastatuse tunnet. Kui linnaranna ümbruses on alati melu ja liikumine, siis Valtose randa peetakse pisut metsikuks rannaks, ehk siis vaikseks ja rahulikuks. Seal võib istuda, kuulata vaikust ja tsikaadide siristamist ning varahommikuti linnulaulukoore. Sügavaks läheb seal üsna kohe, sellepärast pole selles lahes enamasti ka laineid.
Kolmas rand on linnast paremal üle mäe, ning see seal on jälle hästi kaljune ja väikeste saarekestega – nimeks tal Väike Krioneri. Omaette olemise otsijate paradiis.

parga

parga

Jah, olime teel tagasi sadamasse, kus ootas meid laev. Põikasime enne alla jõudmist igasse võimalikku tänavasse ja kangialusesse, et ahmida endasse seda võrratut paika.

parga

Elena ja K ootavad mind üles tagasi järjekordsest kõrvaltänavast

parga

parga

Voolav šokolaad

parga

parga

parga

Ilma jäätiseta ei saa kuidagi…

parga

parga

Olimegi jõudnud märkamatult tagasi alla linna, promenaadile. Kuidas küll ei tahtnud ära sõita sellest vaimustavast väikesest linnakesest.

parga

parga

parga

Ka selle väikese mäekünka otsas kiriu kõrval on kindluse varemed

parga

Ärasõit oli siiski vältimatu. Seal vasakul see meie laev meid juba ootaski. Enamus inimesi kenasti peale pakitud. Venitasime pealeminekuga viimase võimaluseni lootes sellele, et ilma Elenata meid ju ometi maha ei jäeta ja Elena oli koos meiega. Temagi ei kiirustanud minema.

parga

parga

Midagi polnud teha, lonkisime meiegi laeva pardale ja õnneks lohutas vaid see, et Elena oli meile kenasti juba enne maale minekut salongi kohad broneerinud.
Viimased pildid tegin laevalt, linnast lahkudes. Jälle üks koht, kuhu killuke meist maha jäi. Loodan väga, et kohtume selle paigaga veel.

parga

parga

parga

Viimasel pildil lehvitame meie Parga reisi lemmikrestoranile. Seal üleval kaarja klaaspiirdega pildi keskel ta paistabki.

parga

Ees ootas pikk kojusõit. Olime valmistunud selleks, et see saab olema parasjagu igav, aga võta sa näpust. K istus meile broneeritud kohale puhkama, aga Elena saatis mind vestlema ühe kreeklannaga, kes millegipärast tundis minu vastu huvi, et kust ma pärit olen. Tegin sel hetkel just viimaseid pilte ühest avatud aknast, kui me vestlema sattusime. Rääkisime Kreekast ja rääkisime Eestist – maadest, ilmast, elust ja olust ning meist endist. Ehk suutsin temas huvi äratada ja satub kunagi Eestit külastama. On meilgi kauneid paiku, mida külalistele näidata. Küll mul oli tore lobiseda, kui K ei seisa kontrollivalt kõrval ega paranda igat minu inglise keele grammatilist viga :P Meie saime vestluspartneriga igatahes üksteisest suurepäraselt aru ja kõik jutud said räägitud. Tegelikult on ju tore, kui inimesed tahavad teada, kust tullakse ja kes ollakse. Sealjuures pole üldsegi tähtis, et kõnes esineb vigu.

Mõne aja pärast läksin K-kõrvale istuma ja olime sattunud kõrvuti selle toreda paariga, kes olid pärit Moskvast ning tänu meievahelisele elavale vestlusele möödus sõit koju üsna märkamatult. Ääretult huvitavad ja intelligentsed inimesed. Tuli välja, et meespool oli enne Eesti taasiseseisvumist ja selle alguses üsna sageli äriasjus Eestis käinud. Eesti on temas alati äratanud vaimustust ja imetledes eestlaste maalähedast eluviisi kolis Eestit eeskujuks võttes aastaid tagasi Moskva kekslinnast ära, ehitas äärelinna endale maja ja sauna ning naudib nüüd seal mõnusat elu eemal linnakärast. Sõidu lõpuks vahetasime telefoninumbrid ja saime kutse külastada Moskvat. Eks elame-näeme.

Tagasi Kerkyra linnas, pani laev meid maha millegipärast mitte seal, kust peale läksime vaid kesklinnas kai äärde. Mis seal ikka. Jalutasime kõige selle ligi 300-se kambaga mäest üles vana kindluse kõrval asuva pargi tee äärde ootama busse. Mõne aja pärast saabusid needki. Rahvas pakiti peale ja laialivedu hotellidesse võis alata.

Tagasi Gouvias, jalutasime mööda ühte kõrvaltänavat just hotelli, kui kohtasime seda armsat eestist pärit paari, kellega Tallinnast ärasõidul tutvusime. Nagu ühe “küla” inimestele kohane – juttu jätkus kauemaks. Vahetasime ohtralt muljeid, kes kus käinud ja mida näinud ning mis plaanis.

Tagasi hotellis oli kell parasjagu palju ning kõht ammu juba tühi. Otsustasime minna hämaras Gouvias jalutama ning lootsime leida mõnusa koha, kus õhtust süüa. K arvas, et ah jäta ema fotokas tuppa, mis sa sellest vead( eks ta oli mu kaela juba ära väsitanud küll päeva jooksul. Fotokas siis ikka, mitte K ). Temal telefon kaasas, et küll teeb sellega pilti. Jätsingi…ja pärast kahetsesin. Muidugi on telefonis pilte meie ägedast õhtust, aga see pole see.

Sattusime sööma Kreeka rahvuslikku Aries taverna – sse. Sellest õhtusöögist kujunes üks lõbus ja meeleolukas päeva lõpetamine. Saime endale toidu tellitud ja juba kisti meid põrandale rahvuslikku tantsu Sirtaki/Zorba`s. Ikka selleks, et palavast saaks veel palavam. Kogu seda möllu juhtisid muidugi pikad ja sihvakad kelneripoisid ja kui kokamees siristas veel mööda põrandat laiali piiritust(ilmselt oli see piiritu, või misiganes, aga mitte süütevedelik) ja põrandal süttisid tantsijate vahel lõkked, läks eriti kuumaks :D
Kui tants läbi, istusime lauda. Samal ajal haarasid tantsivad kelnerid kandikud, et toit lauale kanda. Jah, kuni tantsu lööd, läheb tühi kõht meelest ja kui trall läbi, on kokkadel toit kandikutele sätitud ja laiali kantakse seda lausa jooksujalu. Töö ja vile käib seal koos ja kalanäoga norutamas kedagi ei kohta. Söömise ajal teevad kelnerid veel eraldi tantsushowd ja nii ei märkagi, kuidas aeg lendab.
Söögi vahele käis K veel mitmel tantsutuuril, mina püüdsin seda aga tema telefoniga talletada. Tantsupoisid olid varmad teda kaasa haarama ja K-l oli südikust kogu trall kaasa teha. Ikka kogu raha eest! Nautisime sel õhtul meie ühte lemmikut – grillitud juurvilju ja küpsejuustu. Viimasena toodi meile lauda hiilglama suur ports jäätist, ümbritsetuna säraküünaldest. Meil läksid silmad ikka päris suureks. Kelner haaras K käest telefoni ja tegi meie suurtest silmadest koos sädeleva jäätisemäega jäädvustuse. Ehhhh….sõime siis jälle edasi :D

Kui kell hakkas lähenema keskööle, ütlesin K-le, et mine küsi nüüd poisilt arve, läheks lõpuks koju magama. Olime niigi jäänud sinna söömakohta õhtut nautima üsna viimastena ja eestlase meelest on siiski töötajad samuti inimesed ning võiksid puhkama minna. Aga kus sa sellega, K-võeti tantsupoosi, tehti mõned kiired tiirud üle põranda ja öeldi, et ärge veel minge ning kadus kööki minema :D Sel ajal lasti kusagilt tagatoast välja 3 erimõõdulist koera, kes hakkasid lustlikult ringi traavima ( Kassid patseerisid seal juba ammu ringi). Siis läks loomulikult K-l igasugune mõte koju magama minna üldse ära, sest koerad juuuu :D
Kelner aga tuli varsti tagasi kannu majaveiniga ja arvega. Vein on sõbralik kingitus majarahvalt ja arve oli hämmastavalt väike. See, et sealses kultuuriruumis peale söömist tuuakse lauda alati midagi kingitusena, on täiesti tavaline. Saime nädala jooksul peale sööke nii magustoite, puuvilju, veini kui limoncellot. See, et laps on alles 12 (mainisime selle alati ära)….pole seal probleem. K loomulikult piirdus vaid magusroogadest ja puuviljadest kingitustega ja muu kraam….sellega pidin mina hakkama saama. Joogid on õnneks lahjad ja maitsvad. Võib – olla sellepärast ma ei kohanudki terve nädala jooksul kusagil purjus inimesi, sest süüakse palju ja kanget alkoholi palavas ilmselt samuti naljalt ei pruugita. Või juhtusime siis olema heas kohas, kus viksid ja viisakad turistid. Lapsi aga hoitakse ja nunnutatakse seal väga. Suuri, väikeseid – pole vahet. Sellises sundimatus ja lõbusas õhkkonnas saigi läbi meie reisi kolmas päev.

Järgmisel päeval ootas meid Arillas, Sidari ja päikeseloojangurannik.

This entry was posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD.. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga