Kevad enne suurt suve on üks minu lemmikaegu, kuigi päris lemmikuks ei saa ma nimetada vist mingit aastaaega, sest igal nendest on perioodid, mida ma naudin kogu südamest. Talviti ilusaid selge taeva ja sillerdava lumega aegu, suvel mõnusalt paraja soojusega pilvealust ja hunnitute loojangutega aega, sügist oma värvikirevuse ja vananaiste suvega ning jah, seda varasemat kevadet, kuni sirelite õitsemiseni. Aega, mil õitsevad toomingad, kirsid, õunapuud, sirelid, kevadlilled….kõik lõhnab, puud on säravläikivalt rohelised ja loodus pole veel tolmune. Kusjuures sirelid praegu alles avanevad ja kuna õues on suur soe asendunud jaheda ja vihmase ilmaga, siis loodan, et nad õitsevad veel pikalt. Tööle minnes ja sealt tulles peatun alati mõne sirelipõõsa juures ja nuusutan seda hurmavat lõhna.
Kevad on aeg, kus teatud hooajalised tegevused hakkavad otsi kokku tõmbama. Lastel loomulikult kool. Veidi veel ja suvevaheaeg ongi käes. Veel viimased kontrolltööd, muusikakoolis on arvestus juba tehtud ja kui vähegi aega ja võimalusi, võetakse ette ekskursioone ning väljasõite. K koolist sõitis üks 6-s klass 2-päevasele ekskursioonile Otepääle ja Lätis, Siguldas asuvasse Tarzan-parki.
Sellesama Õpilasreiside poolt korraldatava reisi praakisime ise tegelikult talvel oma klassi jaoks välja. Suurimaks põhjuseks see, et kaugelt mitte kõik lapsed julgevad seiklusradade kõrgustes ringi turnida, aga klassiekskursioon võiks pakkuda rõõmu siiski kõigile. Samuti ei pidanud me vajalikuks juba viienda klassi lõpus sõita ekskursioonile kaheks päevaks ja kaugele, sest neid pikemaid ja kaugemaid sõite võiks ette võtta rohkem põhikooli lõpupoole. Odav see Läti tuur samuti ei olnud ja nii langeski see mõte ära ning selle asemel lähevad lapsed juuni alguses hoopis Naissaarele ja teevad seal ühe mõnusa kastiautoga safari koos giidiga. Kusjuures sellele reisile läheb ka paralleelklass ja meie teise põhikooli üks viies klass. Tundub populaarne ettevõtmine.
Kuid miks ma sellest Läti reisist rääkima hakkasin, oligi see, et kuues klass läks….ja seal jäid vabaks mõned kohad. Nende klassijuhataja pakkus K-le ja veel kolmele K klassi tüdrukule võimalust nendega kaasa tulla. Kuna õppimisega meil on kõik kõige paremas korras, siis andsin lapsele võimaluse kaasa minna. Reis tuli küll veidi ootamatult ja selle tasustamiseks tuli pisut kombineerida oma võimalusi, aga tundub, et pingutus tasus ära. Laps oli reisiga ääretult rahul. Kamp ei olnud liiga suur – 17 õpilast ja 2 täiskasvanut. Seltskond kujunes rahumeelseks ja tegevused olid huvitavad, ööbimine mõnusas Marguse puhkemajas, Tehvandi torni külastamine ja seiklemine Pühajärve matkarajal. Lisaks Tarzan-pargi seiklusradadele külastati ka Turaida lossi. K meil juba vana kala seiklusradade osas, seeg tema pärast ei olnud põhjust põdeda. Siiski….isegi 2 kuuenda klassi poissi ei soostunud sinna turnima minna. Ma usun, et tegime emadega õigesti, kui loobusime selle reisi korraldamisest oma klassile.
Otsa on saamas hooajalised tegevused ka minu töökohas. Praegu valmistan ette hoopis suvist lugemise programmi valla lastele. Sel suvel erinevalt mitmest eelnevast korraldame lugemissuve mitte maakondlikult vaid iga maakonna suur vald korraldab seda ise. Praeguseks hetkeks on raamatud välja valitud, nimekirjad koostatud ja sügisene preemiareis planeeritud. Eks see oli paras pähkel planeerida tegevusi augusti lõpuks, aga tehtud see igatahes sai. Nüüd jääb veel käia algklassidel koolis külas, kuhu mind paluti projektipäeva raames tutvustama uuemat kirjandust ja reklaamima Suvelugemise programmi ning nagu meil tavaks on saanud – läheme kooliaasta viimasel aktusel premeerima parimaid lugejaid.
Eile käisin Haapsalus Muinasjutukonverentsil, mida Haapsalu korraldab juba 10 aastat. Huvitav kuulamine oli. Ei saagi mitte huvitav olla, kui esinevad sellised inimesed nagu Piret Päär, Ilmar Tomusk, Marju Kõivupuu, Valdur Mikita….jah, konverentsilt jäi kõlama mõte, et kõige olulisem on arendada lastes kujutlusvõimet ja maailmapilti. Seda soovitas teha juba Einstein :) Muinasjuttude ettelugemine varajasest east on sellel teel kindlasti abiks.
Suvi on mul tööl nüüd pisut rahulikum ja seda enam tahaks pühendada ennast sellel napil valgel ajal aastas pildistamisele ja rändamisele. Hing ihkab liikuda ja luua. Kõige selle keskel püüan ikka arendada oma tütre ja pojatütarde maailmapilti ja kujutlusvõimet. Eksole! Loeme ja rändame. Küll suurema, küll väiksema seltskonnaga.
Läbi hakkab saama muidugi ka meie sportlik hooaeg, mis loomulikult ei takista meil ennast niisama edasi liigutada. Lihtsalt joogatrennis tuleb sisse suvepaus, kuni augusti lõpus teeme 3-päevase laagri. Soovi korral saame õnneks Märjamaal joogatamas käia, sest seal teeb meie joogatreener trenni sellistes ruumides, mis ei lähe suvevaheajale. Meie siin trennime kooli ruumides. Latinotrantsu trenniga oleme samuti kevades – homme on pidulik lõpetamine ja sügiseni peame tantsimises pausi. Homme aga jookseb K Selveri Suurjooksul oma 5 km-t ja mina elan kaasa :) Keegi peab ju pildistama ka, eks. Seda enam, et pojalapsed on samuti seal jooksmas oma esimest lastejooksu. Ilusatel kevadõhtutel oleme küll kolmekesi küll kahekesi käinud pikematel jalgsimatkadel lähiümbruses. Ühel õhtul, kui pojaga kõndisime, kohtusime põllu ääres ilvesega.
Jajah, rääkides nooremast pojast, siis tema on koos oma neiukesega ja hunniku muljete ning kogemustega jõudnud Ladina – Ameerika seiklustelt koju tagasi. Jällenägemisrõõm oli vastastikune ja suur-suur-suur!!! Näeme teda nüüd sagedamini, kuni leiab endale linna uue töö ja elukoha. K jaoks on see eriti suur õnn, sest temale on vennas A ja O. Isegi minu populaarsus lapse silmis kahvatub selle kõrval :)
Meie rabarberipõõsas on suureks kasvanud ja sealt saab seda juba koogi peale ning sügavkülma. Rõdul olen sel aastal kuidagi suhteliselt tagasihoidliku “aialapi” kujundanud. Paar madalat kirsstomatitaime, üks kurgitaim, spinat, basiilik, tšillitaimed ja paprikataimed. Amplitäis kuumaasikaid ja muidugi ilusad lilled.
Suvi on kohe käes. Koos suvega ootavad meid ees järjekordsed seiklused. Teisipäeval sõidab K koos oma klassijuhataja ja üheksandikega Vargamäele ekskursioonile ning ühtlasi etendust vaatama. Kindlasti oleme osalemas laulupeol – K lauljana, mina laste saatjana ja fotograafina, K sõidab augustis Laulustuudioga Soome laagrisse, kamba peale hoiame pojalapsi suvel lasteaiast eemal ja mine tea, mida kõike me veel ette võtame.
Teadsin…
Ühel hommikul midagi avamata
mitte midagi ette lugemata
tõusin üles ja lihtsalt teadsin.
Ei olnud mul vaja raamatuid ega pilte
ei olnud mul vaja ei raadiot ega silte.
Tõusin üles ja lihtsalt teadsin…
teadsin, et kevad käes.
Siis jooksin õue ja vaatasin ringi-
kõikjal oli näha ta muutlikke silmi
teadsin, et tuleb kord see päev
mil ma seda kõike näen!
Kõik peavad minema et tulla tagasi.
Ka kevad läks ja nüüd on ta tagasi.
/Luuletus netiavarustest, autor teadmata/
