Sel hommikul oli meil äratus enne kukke ja koitu. Justnimelt, isegi kuked veel ei laulnud. Imelikul kombel puhkusel olles ja mõnusas kliimas supeldes ei tundu isegi kell 4.45 ärkamine kohutavana. Õnneks jäime õhtul täiesti arukal ajal magama ja isegi väliterrassilt kostev “Elvis” oluliselt uinumist ei seganud. Mingi hetk konstanteerisin fakti, et libaElvisel hakkab vist hääl ära väsima ja veab pisut metsa ning siis ma juba magasin.
Hommikul ärkasime, sättisime ennast korda, vaatasime üle kas kõik päevaks vajalik on kotis ja läksime õue. Kell 5.25 võttis meid peale MessonghiTravel-i buss ja seiklus võis alata. Ok, tegelikult korjati veel mitme hotelli eest rahvast peale ja kui buss oli täis, asusime teele Lefkimmi sadamasse. Sõitu alustades oli veel täiesti pime, aga umbes 40 minuti sõidu jooksul hakkas silm täitsa kenasti seletama. Kohale jõudes, käis bussijuht soetamas meile ülesõidupileteid ja mõne aja pärast võisime minna praami peale ja leida endale tunniseks ülesõiduks mugavad kohad. Ülesõit nii inimesele kui autole on kõigest 5€ ja kohalike ferryde sõidugraafiku leiab SIIT.
Kes soovis, läks järjekorda seisma ja hankis endale hommikukohvi või midagi muud meelepärast. Meie ja enamus teisigi reisijaid hakkasime sööma oma kaasavõetud hommikusööki. Hetk enne väljasõitu hakkas tõusma päike.
Imeline oli see päikesetõus. Päikesetõus ongi vist midagi imelist, sest see kuulutab alati uue algust. Kodused päikesetõusud on vaimustavad, aga kui päike tõuseb mägede tagant, on see teistmoodi kaunis ning seda vaadates soovid tõesti, et aeg peatuks.
Olime teel Igoumenitsa sadamasse Kreeka mandrile, kuhu praam sõitis tund aega. Kohale jõudes oli õues suur valge käes ja sadamas käis vilgas tegevus. Laevad koos inimeste ja autodega tulid ja läksid.
Igoumenitsa linn on Kreeka läänepoolses osas ja viimase 20 aastaga kasvanud poole suuremaks ning tema elanikkond on samuti kasvanud poole suuremaks. Igoumenitsa sadam on tõusnud Kreeka kolmandaks sadamaks. Suur areng toimus hüppeliselt ka siis, kui valmis kiirtee, mis saab alguse sõna otseses mõttes otse sadamast.
Tänu sellele kiirteele saab nüüd Meteora kloostrite juurde kõigest 2 tunniga, kuid enne kiirteed kestis see sõit 7 tundi ning Meteora ekskursioonid kestsid 2 päeva koos vahepealse ööbimisega. Tavaline tee on sellegipoolest alles ja kes soovib sõita mööda käänulisi väikeseid teid nähes igasuguseid toredaid külakesi, võib seda vabalt kasutada. Kiirteel sõites aga ei ole õnneks sugugi igav ja see tee ei kulge kuskil plankude vahel. Kolmes kohas tuleb maksta kiirtee maksu, aga akendest avanevad vaated on maalilised ning terve tee vaatad mõlemale poole silmad pärani. K-le olid need ilmselt seninähtutest suurimad mäed, aga minu jaoks on nad siiski veidi lahjemad, kui Norra mäed. Need mäed on lihtsalt juba täiesti erineva iseloomuga ja välimusega. Sellegipoolest, sõites läbi Kesk – Kreeka kus on tõenäoliselt Kreeka kõige kõrgemad mäed, oli vaadata küll ja küll. Tee viis meid muudkui üles ja üles, läbides vahepeal isegi mõne lühikese tunnel. Ainus pikk tunnel oli 4 km- ne ja ülejäänud olid pigem sellised sutsakad. Üritasin sõidu pealt teha pilte, aga aknast pildistamine on ikka aknast pildistamine, eriti, kui pildistad veel liikuvast sõidukist käänulistel teedel. Ega see kiirtee tähenda seal veel seda, et tee punktist A punkti B kulgeb sirgjoonel :) Õnneks vähemalt Kreeka bussijuhte ei sega see, kui mõni poolearuline nagu mina, bussi vahekäigus perioodiliselt kõõlub ja pildistab :)
Kui olime tunni sõitnud, sai kiirtee läbi ja algas laskumine mööda lõputuid serpentiine. Meie bussijuht Alehandros oli rahulik ja vilunud sõitja ning kahe päeva jooksul ei tekkinud mul kordagi tunnet, et hirmus on – ükskõik millistel teedel me siis parasjagu ka sõitsime.
Jah, ma kirjutasin õigesti – kahel päeval. Järgmisel päeval, kui toimus Korfu ringreisi ekskursioon, oli meil sama buss, sama bussijuht ja sama giid. Superkomplekt.
Niisiis olime teel alla orgu Meteorale lähemale ja lähemale. Maalilised ja käänulised teed ei lasknud vaatamata varajasele ärkamisele kordagi uinuda, sest kogu aeg oli midagi vaadata ja giid rääkis pidevalt midagi huvitavat. Piltidelt vaadates võib märgata, et ilm oli meeldivalt pilvealuse päikesega. Parajalt soe ja päike ei küpsetanud otse pähe. Nagu arvas ka giid ühes jutuajamises, oli see selliseks reisiks ideaalne. Buss on küll mõnusalt konditsioneeritud, aga arvestades sellega, et mitmetes kohtades oli parasjagu treppidest ronimist, oleks suur palavus olnud probleemiks mõnelegi inimesele.
Meteorast.
Mandri-Kreeka keskosas asub ilmselt üks maalilisemaid ning müstilisemaid paiku kogu Kreekas. Siinsamas tungib Pindose mäestikust välja Piniose jõgi, laskudes Thessalia tasandikule. Piniose jõe ülemjooksul Kalambaka linna põhjaserva vahetus läheduses asubki Meteora, kus kummaliste looduslike kaljutornide kogum on koduks paljudele kloostritele. Kreekas on ainult Athose mägi kloostririkkam kui Meteora.
Kuid, ennem, kui läksime uudistama seda eriskummalist paika, külastasime Kalambaka linnas perefirmat, mis tegeleb ikoonide meisterdamise ja müümisega – Zindros Icons.
Mainin siinkohal ära ka selle, et meie K-ga olime sel reisil puhtalt kultuuriliste ja looduslike elamuste otsingutel, aga paljud meie kaasreisijad, kes olid õigeusklikud, käisid sel reisil sõna otseses mõttes, kui palverännakul. Meie giid oli äärmiselt arukas noor naine Ukrainast, kes juba 10 aastat Korful elanud ja ma siiralt imetlesin tema laialdasi teadmisi, mida ta lahkelt meiega ka jagas. Absoluutselt terve reisi oli teda väga huvitav kuulata, kuid jah, ega kõik peensused kuidagi meelde ei taha jääda.
Ikoonide perefirmas võeti meid uksel vastu maiustuste ja jookidega. Pakuti kreeklastele omaselt magusat lukumit ja veini ning mahla. Pärast kostitamist peeti meile üks loeng ikoonide tegemisest. Millised erinevad tehnoloogiad on kasutusel, kuidas neid tehakse, kuidas eristada originaale koopiatest ja kuidas on erineva tehnoloogiaga tehtud ikoonid märgistatud. Pärast väikest loengut sai vaadata ringi nende poes, soovi korral osta omale koju mõne kaitsepühakuga ikooni(valik oli üüratu) või siis käevõrusid, võtmehoidjaid ja muud pudi-padi. Kreeklased ise on muidugi paduusklik rahvas ja seal ei välju naljalt keegi kodunt ilma mõne kaitsepühakuta kotis või misiganes esemeke see olla võiks. Ka bussijuhtidel ripuvad bussides peegli küljes väikesed ikoonid kaitsepühakutega, kelle ülesandeks on neid teel olles kaitsta. Igaks asjaks on erinevad pühakud ja sel teemal on minu peas küll üks suur segadus, et kes nüüd millisel juhul kaitset pakub. Õppimise koht!
Teadmiseks sinna sattujatele aga niipalju, et kui olete huvilised ostmaks ikoone, siis jätke nad sealt ostmata. Kloostrites on nad märksa sõbralikema hindadega müügil.
Tegime meiegi tiiru selles hubases poekeses ja leidsime mõned toredad käevõrud ning K loomulikult Meteora võtmehoidja oma kogusse. Väga ilusa ja soliidse võtmehoidja leidis. Ikoonid ei ole siiski meie teema, nagu meile tundus.
Kõik, kes midagi poest ostsid, said sedelikese numbriga ja teise poole sedelist sama numbriga tuli anda kassaneiukese kätte. Pärast anti need kontsud meie giidi kätte koos kotitäie kingitustega, ning tagasiteel toimus bussis loterii, millest kirjutan hiljem.
Kalambaka linn ise on ehitatud iidse linna Eginio kohale. See linn oli kuulus roomlaste vallutuste vastu võitlemise poolest. Linn asub selle koha lähedal, kus Piniose jõgi voolab välja Pindose mäe kaljupragudest. Seal, kus iidsetel aegadel asus Apollo pühamu, seisab tänasel päeval Bütsantsi tempel, kus on säilinud ka haruldased maalingud – freskod ja kirevad marmorsambad. Teel Kolambaki linnast Meteorasse paikneb Kastraki küla. Küla vähesed elanikud on kuulsad oma külalislahkuse poolest. Sellest maalilisest külakesest avaneb suurepärane vaade Meteora kaljudele.
Kui nüüd minna veidi ajas tagasi, siis jõudes ülevalt 1000 m pealt alla orgu Kalambaka linna lähistele, märkad järsku üüratult suuri kaljumoodustisi. No ikka väga suuri. Ja see pilt on nii vapustav, et unustadki ennast suu ammuli neid vaatama. Päris tõsiselt, kohapeal neid nähes on pilt kordi võimsam, kui ükski foto suudab edasi anda. Ega asjata peeta neid kaheksandaks maailmaimeks. Ma teadsin veel Eestis olles, et tahan Meteorasse minna ning seal me siis olimegi ja kõik see võimas loodusime ehk kaheksas maailmaime, oli meie ees.
Seal kerkisid orupõhjast hiiglaslikud pruunist liivakivist sambad – Meteora kaljud. Mõned neist on otsekui tohutud stalagmiidid, mis tõusevad püstloodis kõrgustesse. Iga vaade tundus eelmisest kaunim, uhkem ja majesteetlikum. Ei teadnud enam kuhupoole vaadata ja kuidas saaks kõike talletada.
Peale ikoonidega tutvumist olime tagasi bussis ja algas sõit ülespoole, kloostrite juurde. Huvilise elu on tänapäeval lihtsaks tehtud.
Sellel järgmisel pildil on üks eenduv kaljuke ja seda nimetatakse kotkakaljuks, sest see näeb välja nagu kotkas, kel tiivad kokku pandud ja istub. Sain sellest teha ühe kiire klõpsu bussi aknast ja juba oligi ta läinud…
Aga…enne, kui ma jõuan oma jutujärjega sinna, et jõudsime paika, kus turistid lastakse bussidest välja ja öeldakes – nüüd pildistage :) – teen juttu veidi Meteorast, kui ajaloolisest müstilisest paigast.
Kloostrite paiknemine
Meteora tähendab kreeka keeles – “õhus hõljuv” ja eks need kloostrid seal küljes tundusidki justkui õhus hõljuvat.
Kloostrite rajajaiks peetakse munk Athanasiost ning mäenõlvadel koobastes elavaid eremiite.
Ükskõik kui palju neid kloostreid ka ei vaata, tabasid end pidevalt mõttelt, et kuidas ometi nad neid 14.sajandil küll ehitasid – 300 ja enama meetri kõrguste kaljude seinad on püstloodis ja siledad, ükski tee ju sinna üles tol ajal ei läinud, kivide otsas pole midagi, millest ehitada ja miks nad seda üldse tegid?
Üheks põhjuseks peetakse soovi olla Jumalale lähemal, võimalik, et eremiidid otsisid lõpuks üksteise seltsi, sest ühiselt kasinuses elada on pisut parem kui päris ihuüksi palvetada või siis eraldatust muust maailmast ja miks mitte ka see põhjus, et nii vapustavast kohast ei tahagi keegi ära minna. Suure tõuke andis kloostrite rajamiseks seesama siia kanti saabunud munk Athanasios, kes Athose mäelt koos mõne järgijaga korsaaride rünnakute eest põgenes jõudis niisiis Meteora lähistele.
Athose mägi on käesoleval ajal autonoomne kirikumaa Ida-Kreekas, kus asuvad ülimalt pühad kloostrid ja kirikud ning kus maa on nii püha, et sinna tohib astuda vaid meessoost olend (kehtib ka koormaeeslite kohta!). Sealseid munki peetakse siiani pühamatest pühadeks ja nende valmistatud ikoonidki on mitmekordse hinnaga – sest neil on juba lisaõnnistus kaasas!
Ning just sellisest tähtsast paigast saabunud Athanasios otsis endale uut elupaika ja asus Meteora kaljusammastele esimest suuremat kloostrit rajama. Sellest sai Suure Meteoroni klooster – kõigist Meteora kloostritest kõige võimsam, tähtsam ning suurem.
Paik muutus kiiresti väga populaarseks, kuna esiteks oldi siin sõna otseses mõttes jumalale märksa lähemal ning teiseks kaitsesid püstloodis võimsad kaljuseinad kloostrielanikke rüüstamise ja rünnakute eest. Ühel korralikul kloostril oli üpris palju hinnalisi aardeid (väärismetallist armulauariistadest hindamatute iidsete illustreeritudtud käsikirjadeni), oli turvalisuse küsimus absoluutselt asjakohane.
Geoloogid on välja arvutanud, et need kaljud on u 60 miljonit aastat vanad ning nende kujunemist on suuresti mõjutanud maavärinad. Samas räägitakse, et vaidlused nende tekke ja koostise üle käivad tegelikult siiani. Ei pidanud nad olema üldsegi nendest kivimitest, millest tavapäraselt koosnevad mäed ja kaljud.
Nende kivide päritolu kohta on hüpoteese palju. Näiteks ka selline:
Phillipsoni hüpotees – ta väitis, et miljoneid aastaid tagasi voolas seal tormiline jõgi, mis pesi välja pehmeid lubjarikkaid kivimeid, jättes asemele märksa tugevama koostisega liivakivi. Jõgi langes iidsesse merre, mis kattis tol ajal Thessalia tasandikku. Pärast tõsiseid tektoonilisi muutusi nendest kohtadest vesi taganes ja siis juba mõjutasid kive päike, tuuled ja vihm.
Miks mitte nii, eks?
!00%-list tekkepõhjust igatahes ei oska vist keegi öelda.
Kivide lähedaltvaade:
Turistide vähesuse üle see paik aga kurta ei saa. Lisaks vaimustavale loodusele on turistide lemmikobjektideks loomulikult nende kaljude tippudel asuvad kloostrid, mis on rajatud ilma vundamendita otse kaljupinnale.
Kuigi kloostrid saavad suurt toetust Kreeka riigi poolt, on nende oluliseks sissetulekuallikaks ikkagi just turistid, keda seal käib tuhandete kaupa (nt 1992. aastal oli Meteora külastuste arv 400 000 inimest, praegusel ajal ilmselgelt veel rohkem). Suurem osa turiste külastab Meteorat maist kuni septembrini – kui Kreekas on suur suvi. Meteora võeti 1988. aastal Unesco maailmapärandi nimistusse, kuhu praegu kuulub 552 haruldast kultuuri- ja loodusobjekti 112 riigist, sealhulgas muidugi ka Tallinna vanalinn. 1972. aastast alates toimuvad kloostrites restaureerimis- ja konserveerimistööd.
Meteora kloostrikogukonna ajaloo alguseks peetakse 11. sajandit, kuigi juba 9. sajandil asusid eremiidid elama kaljudesse kaevatud koobastesse ja orvadesse. Pühapäeviti ja tähtsamatel pühadel kogunesid nad kokku ja viisid läbi pühatalitusi. Kloostrielu hiilgeaeg oli 15. ja 16. sajanditel pärast mida hakkas kogukond mingil põhjusel lagunema ja paljud kloostrid jäeti kahjuks maha. 17. sajandiks oli munkade arv vähenenud umbes 2/3 võrra. Teise maailmasõja ajal kloostreid pommitati ja sel perioodil varastati palju kunstiväärtusi. Kunagi olemas olnud 24 kloostrist on elanikega tänapäeval vaid kuus: Megalo Meteoro, Agia Trias, Varlaam, Agios Nikolaos Anapafsas, Agios Stefanos, Roussanou (viimased kaks on nunnakloostrid).
Mõnedest kloostritest on säilinud varemed ja nendest osad on avatud ka turistidele. Keegi ei tea ilmselt täpselt, kuidas suutsid esimesed mungad ligipääsmatutena näivatele kaljutippudele jõuda. Legend pajatab, et esimese elaniku aitas sinna ehk Jumal ise või viis nad sinna ingel või lind… Hiljem kasutati kloostritesse pääsemiseks köisredeleid ning ülesvinnatavaid korve.
(Vaatasin ühest sellisest vintsiga varustatud ruumist alla….ja no ma tõesti ei tea, mis vägi oleks mind sinna võrku istuma sundinud, et lasta ennast üles tõmmata. Brrr, kui kõrge see oli, aga niid need inimesed seal üles ja alla kunagi liikusid)
Tänapäeval viivad kloostritesse trepid, mis on raiutud kaljudesse. Megalo Meteoro kloostri juures võib näha samuti eelmainitud köie otsa kinnitatud võrku, mida kasutati inimeste ülesvinnamiseks. Ilmselt materjalide transportimiseks üle kuristiku on rajatud midagi köisraudtee moodi , mis koosneb kahest trossist ja nendel kõikuvatest kastikesest.
Kõige rohkem turiste käibki tänapäeval suurimas, Megalo Meteoro kloostris, kus elab alaliselt vaid kümme munka.Peale orgu laskumist tuleb kloostrisse saamiseks astuda üles mööda 115 trepiastet, mis on raiutud kaljusse. Megalo Meteoros on palju kunstiteoseid, kaunis sisearhitektuur ning imelised freskod. Koduloomuuseumi taolistes ruumides saab vaadata vanu munkade töö- ja tarberiistu ning elamist. Endises refektooriumis asub praegu muuseum ja see sisaldab arvukalt haruldasi käsikirju ning raamatuid.
Ka teistes kloostrites leidub palju kunstiteoseid, eelkõige freskosid, mis on enamasti pärit 16. sajandist ning kujutavad endast olulist faasi postbütsantsliku maalikunsti arengus.
Turistidele avatud paigad ning munkade privaatalad on kloostrites rangelt eraldatud väravate ning karmide siltidega, mida tuleks kindlasti austada. Ka kloostrisse sisenemisel võib vastavalt tahvlilt lugeda mitmekeelset kirja, kus rõhutatakse, et tegemist on püha paigaga ning palutakse käituda reserveeritult ning aupaklikult. See muidugi ei tähenda, et siia Hollywood jõudnud ei ole. Nii on Agia Triada (Püha Kolmainsuse) klooster tuntud selle poolest, et seda kasutati Bondi-filmi võtteplatsina (filmis «For Your Eyes Only», peaosas Roger Moore).
Kloostrites on mõeldud turistide peale. Avatud on poekesed, kust saab osta religioosseid esemeid: ikoone (alates kallitest ja hõbedast valmistatutest ning lõpetades odavate plastimitatsioonidega), viirukit jne. Samuti on rikkalik suveniiride valik: võimalik on osta postkaarte, raamatuid, heli- ja videokassette jne. Ning ikka mitmes keeles. Kreeklased oskavad üldse oma muinsusi ja vaatamisväärsusi suurepäraselt serveerida ja reklaamida, eriti torkab see silma antiikajast pärit muististe juures.
Praegusel ajal on kõik Meteora kloostrid üsnagi väikese elanikkonnaga: keskmiselt elab ühes kloostris viis kuni kümme vaimulikku, lisaks kümme kuni kaksteist ilmalikku töölist. Kuid siin elamine on eesõigus! Kõik mungad või nunnad, kel on õnn Meteoras elada, on millegagi silma paistnud ning tingimata on neil taskus ka kõrge ülikoolikraad – enamik siinsetest residentidest on suisa doktorid ja professorid.
Lisaks lõputule palvetamisele tegelevad nad siin erialatööga.
Omades Kreeka telefonikaarti, võite koduseid üllatada telefonikõnega otse Megalo Meteoro kloostrist ja nii mõnestki teisest. Ei puudu nendest ka wifi. Klišeena paistab tõdemus, millega enamasti lõpetavad ülevaate Meteora kloostritest mitmesugused reisijuhid: kloostritest ning mäenõlvadelt avanevaid vaateid nautides võib aru saada, miks mungad oma eluks ning mediteerimiseks just sellise paiga on valinud.
Kas just kaunis vaade munkadele peamiseks põhjuseks oli, see on muidugi küsitav. Tänapäeva turistidele küll, ehkki vähemalt sama sügava kui mitte sügavama mulje jätab vaikne mõtisklushetk mõne kloostri hämaras kirikus nikerdustega puidust toolil istudes. Selleks tuleb siiski pisut kannatust varuda, kuni ülejäänud turistid on ruumist lahkunud. Või siis lihtsalt silmad sulgeda, kuna turiste on seal pidevalt liikvel. Maa ja taeva vahel…võimas tunne.
Niipalju siis sissejuhatuseks ja nüüd jätkan sealt, kus ennem pooleli jäi, ehk et meid viidi turistidele mõeldud platvormile ja öeldi – 10 minutit pildistamiseks. Jee, kõik jooksid ja üleval oli juba turiste kõvasti ees. Ja no te ju ometi teate, mis toimub siis, kui kuskil on asiaatidest turistid :)
Kõigele vaatamata, üritasime sealt midagi pildile saada ja sealjuures mitte kusagilt alla sadada.
10 minutiga ikka mingid turistikad saime. Mälestus seegi. Ja see on siis jälle see koht, kus tunned, et ….oleks tahtnud olla seal omapäi, just nii kaua, et vaatest isu täis nautida ja leida ehk ka vaikuse ning omaette olemise hetk…aga, meie olime koos turistidega ja õnnelikud juba sellegi üle, et viibisime nii väekas paigas.
See järgmine ongi kuulus Bondi kalju. Film “For Your Eyes Only”, 1981. Monastery of the Holy Trinity ehk Püha Kolmainsuse klooster, mis on tõenäoliselt kõige askeetlikum ja keerulisemalt ligipääsetaval kaljul nendest taevastest ühiselamutest. Üksik sammas, mida ümbritsevad ringjalt kaljused valvurid. Mitteteadlik rändaja ei leia kunagi üles jalgrada, mis viib kloostrikalju jalamile ja sinna viivat 140 astet, mis viivad kalju tippu. Kalju taga kõrgub Kosiakase mägi.
Lisaks tavalistele ehitistele nagu köök, söögituba ja munkade lahtrid, on selles ja igas järgmises kloostris kivisse tahutud võimsad veemahutid. Meteora kaljude tippudes veeallika puudumine on askeetide jaoks ülimalt oluline probleem – sel põhjusel ongi sinna tekitatud mahutid vihmavee kogumiseks. Aastasadade jooksul, raske töö ja palvete jõul on sinna kõrgele tõstetud ka mulda köögiviljade ja puuviljade kasvatamiseks. Selle kloostri ehitus kestis ürikute järgi 17 aastat, aga ehitusmaterjali kohaleveoks pakutakse lausa 70 aastat.
Edasi viis meie tee kloostrisse. Meie retke ajal oli plaanis külastada kahte kloostrit ja ega ajaliselt väga rohkem ei jõuagi, sest kloostrid suletakse siestaks üpriski vara. Vaadates muidugi neid turistihorde, pole mingi ime, et külastuste aeg on piiratud. Selline rahu kants ei talukski päevas pikemat aega rahvamasse, kes territooriumil ringi sebivad.
Varlaami klooster
Preobrazhensky samba Megal Meteor-i kõrval, veidi sellest kaldu, seisab eraldi suur basaltkivi, mis on kõikidest külgedest äärmiselt järsk.
Ei pelasglased, kreeklased ega roomlased ehitanud sellel enne midagi, kuni siia Kreeka imelistele kõrgustele ilmusid Jumala soovil esimesed Meteora elanikud.
Iidne sammas, millel asub Varlaami klooster, hakkab vaikselt muutma oma välimust vastavalt seal toimuvale tegevusele. Lähenedes Meteora kaljudele, kõrgub ta sinu ees nagu hiiglane tillukese inimese ees, nagu mänd lille ees, nagu inimene putuka ees. Võimas!
Kloostri elanikud.
Kes asusid sellele kaljule esialgselt elama? Esimesena oligi sellel elama asunud Varlaam. Temast teatakse ainult seda, et ta kaitses röövlite eest oma naabrit Athanasius Meteorskit, kes asutas ennast elama naabruses olevale Great Meteora kaljule ja oli saabunud sinna tõenäoliselt Athosest.
Tol ajal veel nimetule kaljule ehitas munk Varlaam kolme pühaku auks väikese kiriku palvekohtadega viiele vennale. Peagi peale kiriku asutaja surma võeti see tundmatute poolt laiali kuni aluseni ning kalju jäi asustamata kuni 1518. aastani, mil sinna tõusid üles lihased Apsarady Theophanesi vennad ja Nectarios, kes ehitasid praeguseni olemasoleva Kõikide Pühakute kiriku -All Saints ning veidi hiljem ka Püha Ristija Johannese kiriku. 1566. aastal sai kirik, millel oli ristiga kuppel, ikoonimaalingud, mis olid maalitud kuulsa Kreeta kunstniku Franco Catalano poolt. Sammastetagune sein oli vormistatud 1566. aastal teenistuses oleva Georgi poolt. 1627. aastal Kolme Pühaku kirikut uuendati ja ikoonimaalingud olid tehtud Sergi ja Chyrilli poolt.
1922.aastal raiuti kaljusse astmed, et muuta pühamusse liikumine võimalikult mugavaks ja ohutuks. Toiduainete ja muude materjalide üles transportimise jaoks kasutatakse siiani võrku-hälli. Varem tõsteti sellega üles ka munkasid. Mingil ajal saadi üles mööda palke, mis olid paigutatud kaljude vahele avaustesse. Hiljem vahetati need välja nöörredeli vastu, mida mööda tuli ronida üles ületades oma hirmu ja omal vastutusel vähemalt pool tundi.
ja see on siis see vints, millega võrku üles keritakse.
Kloostri reliikviate hulka kuuluvad pühakute säilmed, ristid, hõbedased nõud, kloostri rajajate kullatud mantel, Evangeelium, käsikirjalised koodeksid pärgamendil ja mõned sajad raamatud. Siin hoitakse ka Evangeeliumi, mis oletuste järgi kuulus imperaator Constantinus Porfirio Rodnoi-le/959a/
Aga lähme kloostrisse sisse, muidu läheb jutt väga pikaks.
Meie ees on trepp kloostrisse ja kui ma õigesti mäletan, oli astmeid 120 ja kõrgub see klooster kaljul, mis on umbes 400 m kõrgune. Pilet kloostrisse maksis 3€, laste eest minumeelest ei küsitudki.
Astmetel astudes ei saa üle ega ümber vapustavatest vaadetest ümbrusele. Peale reisi arvutist pilte vaadates, pole ma saanud kuidagi rahu sellest mõttest, et pildil paistavad need kaljud ikka väga lapikud ja lamedad, aga tegelikkuses….no nad on vapustavalt võimsad, reljeefsed, ruumilised, maagilised, muinasjutulised, salapärased, veidi kurjakuulutavad, samas rahulikud…misiganes sõna selle iseloomustamiseks ka sobib.
Nunnaklooster, millest tuleb hiljem juttu.
Jõudes üles, sai liikuda ringi mööda territooriumi vaid seal, kuhu oli lubatud ja see on ka täiesti mõistetav. Siseruumides polnud pildistamine lubatud ja kuigi nägin inimesi väledasti telefonidega pilte tegemas, ei tõusnud minu käsi kordagi keelust üle astuma. Isegi lapsel ei tulnud kordagi pähe eirata munkade viisakat palvet. Mungad ise olid muide peidus, mis peidus, aga ma mõistan neid.
Sellistes vaatides hoiti kunagi vett või veini. Vihmaperioodiga tuli koguda selline hulk vett puidust ja kivist mahutitesse, et seda jätkuks terveks aastaks.
Ja muidugi jälle erinevad vaated.
Need ilusad katused….need katsid kõiki kloostrite hooneid.
Veel vaateid, millest kuidagi ei saanud isu täis.
Siin järgmisel pildil paistab kauguses nunnade klooster, kuhu me hiljem läksime.
Peagi olime tagasiteel ületamas silda, mis viis kaljult üle kuristiku
Ja väljapääsu poole…
Territooriumilt väljas, oli võimalus veel soetada endale meeneid, sest nende müüjaid oli seal kohe terve rida. Hinnad taskukohased ja valik suur. Ise liikusime bussi, et veidike seedida muljeid enne järgmisesse kloostrisse liikumist. Oli mida seedida.
Monastery of Rousanou või Püha Varvara klooster ( Rousanou)
Olime jõudnud nunnade kloostri juurde
Juurdepääs kloostrile toimus kuni 1897 aastani mööda nöör-redelit.
Hiljem ühendati kahe hiigelrahnu vaheline lõhe sillaga ja pärast seda muutus kloostrisse saamine kõvasti lihtsamaks. Nimi Rusanu(Rousanou) eeldab, et esimene kaljulejõudnu oli kas Rosani linnast, mis asus Thessalay (Kreeka keskosas) piirkonnas või tulenes esialgse kiriku rajaja nimest millele pandi alus XIV. sajandil. Kroonikatest võib välja lugeda, et kirikuid ning latreid uuendati 1545. aastal. Mungad Maxim ja Joasaf, kes tulid Ioannia linnast, taastasid hooned, mis olid selleks ajaks lagunenud. Neid peetakse kloostri järgmisteks preestriteks. Kaasaegne viiekorruseline kompleks kitsal kaljul, mida me tänapäeval võime näha, loodi XVI. sajadil ja kuni selle ajani on andmed lünklikud ning vasturääkivad. On olemas andmekillud, et 1288. aastal olid latrite loojateks Rusana kloostris mungad Nicodemus ja Benedict.
Ehitatuna traditsioonilises bütsantsi stiilis, on pühamu rikkalikult kaunistatud tuntud Kreeka kunstnike poolt XVI. sajandi keskel Hegumen Arseny annetuste abil. Maalingud seintel kuuluvad Kreeta koolkonnale. Tõenäoliselt teostas seda pühitsetud Strelitzi Theophanesi õpilane, jüngri nimega Zorzi.
Kirik on risti kujuline, mitmenurkset kuplit toetab kaks sammast ja kaks külgsuunalist apsiidi. Nii nagu tesi kloostreid, siis ka Rousanou kloostrit sageli rüüstati. Allesjäänud reliikvijaid ja käsikirju hoitakse Suur Meteoori Päästja kloostris. Koguduse veranda sissepääsu juures märkame “Teise tulemise” süžeed. Jeesus Kristus asetseb kupli keskel, kõik tema ümber austavad Jumalat. Kogu sammastetagune ruum on täidetud kannatajate stseenidega, kes eelistasid pigem kaotada oma elu kui loobuda oma usust. Põhimõtteliselt on pühamu maalid keskendunud Jeesus Kristuse elu episoodidele.
Kloostri patrooniks oli Varvara, kes kannatas kristlaste tagakiusamise all paganliku keisri Diocletian’i ajal. Kirikus hoitakse õdede poolt tema ning Pious Modest-i ja Panteleimoni säilmeid ja väge. Ta on kõikide inimeste pühak, kelle töö on seotud kõrgendatud riskiga.
Varvara sündis Iliopolis Süüria territooriumil. Ta erines omaealistest erilise ilu ja vaimukuse poolest. Rikka paganlase tütrena uskus ta ühte Jumalat ja ristiti ilma isa loata, võttes vastu kristliku usu.
Saades keelekandja abil sellest teada, andis ta oma lihase tütre kuberneri kohtu alla, paludes teda rangelt karistada Rooma jumalate hülgamise eest. Olles kannatanud ebainimlikke piinamisi andis Kannataja Varvara oma hinge Jumalale peale hukulemõistmist omaenda isa käe läbi.
Eelmise sajandi 60-st aastatest muudeti Rousanou ja Stefani kloostrid nunnakloostriteks.
Vaatamata rangele eluviisile, suudavad nunnad isegi nendel süngetel kaljudel säilitada mugavust ja komforti. Lähenedes kloostrile üle kuristiku viiva silla, märkab siseneja luksuslikke lillepeenraid, mis kaunistavad aastaringselt nende siseõue.
Niipalju siis ajaloost ja lilli oli seal kloostris tõepoolest palju. Naisekätt oli tunda igal sammul. Kloostrisse üles viis 168 astet, kui ma õigesti mäletan.
Selles kloostris elab statsionaarselt 6 nunna ja kogu oma olmega tegelevad nad ise. Liikusid seal rõõmsalt ringi, müüsid erinevat kaupa oma poekeses – ja sinnagi olid nad väga palju asju teinud iseenda kätega. K soovis osta ühte võtmehoidjat, milleks oli lapik kivi ja sellele nunna poolt joonistatud klooster. Müües küsis nunn kenasti K nime, kirjutas selle kivi teisele poolele, lakkis üle ja andis õnnistuse saatel lapsele. Ka üks järjehoidja, mille K soetas oma kogusse, oli nunnade poolt tehtud. Armas kuivatatud lilledega lamineeritud järjehoidja. Wifi oli neil samuti olemas ja meiega samal ajal liikusid seal “mehed mustas”, kelle T-särkide seljal oli mingi telefirma nimi. Midagi seal siis ilmselt salvestati.
Seal all kaugel paistab meie buss.
K uurib treppidest laskudes oma järjehoidjat.
Varlaami klooster
Ja olimegi all tagasi
Teel tagasi linna nägime kaljut, kus sees on pragu. Sinna prakku käisid pühad mehed siis, kui leidsid, et nad pole piisavalt kasinad ja alandliku, kui tundsid, et peavad rohkem kahetsema, paluma enda ja teiste eest.
Järgmisel pildil on ühel kaljueendil palju rätte. See oli hästi kaugel ja parasjagu kõrgel, seega bussist pildistamine oli keeruline,aga midagi sain ikkagi peale.
Neid rätte pidavat viima sinna noored mehed ja naised, selleks, et nende armastus kestaks. Ronivad nad sinna ilma igasuguse julgestuseta ja teadaolevalt pole õnnetusi olnud.
Peale kõrgustes hõljumist olime tagasi Kalambaka linnas.
Meid viidi sööma pererestorani nimega Palazzo
Turiste võtavad seal vastu rahvariietes perenaine ja peremees isiklikult ja juba uksel pakutakse sulle topsike kohalikku veini.
Teenindus on seal kiire, kuigi meie mõistes üldse mitte restorani moodi, vaid kõnnid kandikuga läbi leti äärest, kust siis kokad tõstavad su taldrikule seda, mida soovid. Niiöelda komplekslõuna maksis 10€ ja kui võtsid midagi praele lisaks, maksid veidi juurde. Pärast toodi kauba peale lauda magustoit- marjatarretis. Õhtusel ajal on aga seal tõenäoliselt klassikaline restoran menüüga lauas :)
K võttis endale kreeklaste rahvustoitu moussakat, mis maitses väga hästi, mina eelistasin kala mingite põnevate ubadega. Olime vist hiigelnäljased ja läksime ahneks – enne põhiroogasid sõime salateid. K marineeritud kaheksajala salatit köögiviljadega ja mina traditsioonilist Kreeka salatit. Omavahel muidugi vahetasime, et mõlemad saaks kõike maitsta, aga kõht oli pärast tõesti triiki täis.
Peale sööki sai soovi korral teha rahvariietes pererahvaga pilte. Perenaine kutsus K pildile :)
Pärast õues bussi ootamise ajal jäid pildile ühe hotelli hooned
Kõht täis ja ees ootas tagasitee. Kaks tundi sõitu Igoumenitsa sadamasse. Õhtuks tuli päikegi välja ja tegin bussi aknast mõned pildid ka päikesega.
Ennem lubasin kirjutada loteriist, mis pidi toimuma tagasiteel. Nii oligi, et giidi käes oli kott kingitustega ja kotike paberikontsudega. Ja loosimine algas. Bussis olnud lapsed olid kordamööda fortuunadeks. Jagati igasugust erinevat nänni. K muudkui ootas, et võiks ju ometi ka midagi võita, aga ei midagi. Viimasena läks loosi üks suuremat sorti ikoon(peaauhind), kus oli peal pühaema lapsega ehk kõikide perekondade kaitsja (vist). Meie ees istuv noormees võttis loosisedeli ja K muudkui seletas, et ta nii väga tahab seda võita. Juhtus see, et ta võitiski :) Rõõm oli suur, aga mõne aja pärast laps küsis, et ema, mis me sellega nüüd siis teeme? Mis me ikka teeme, leidsime kodus temale koha ja …kui ta oli juba meile määratud siis loodamegi, et ta hoiab meid hästi :) Me olime seal bussis vist ühed vähestest, kes on iseendasseusku, aga juhtus nii, et tõime koju ikooni.
Jõudsime sadamasse ja laadisime ennast peale. Ees ootas praamisõit meie armsale Korfu saarele.
Korful läbi vanade külakeste sõites nägime sellele piirkonnale tüüpilist pilti. Õhtul istuvad kõik mehed rõõmsalt kohvikus ja kohvitavad, ajavad äri ja jagavad uudiseid, aga naiste koht on kodus, pere juures. Külades on selline kombestik veel täiesti säilinud, aga linnades enam mitte.
Tagasi hotelli jõudes ei läinud kaua, kui asutasime ennast magama, sest kell oli palju ja hommikul ootas taaskord ees üks tore reis.
Kokkuvõte:
Kas tasub minna?
Jaa, kohe kindlasti ja kahel käel soovitan! Midagi nii müstilist ikka iga päev ei näe. Kui K käest olen nüüd hiljem küsinud, mis tuleb tal Korfu reisilt esimesena meelde, siis esialgu ta ütleb, et ma esitan liiga keerulise küsimuse, sest nii palju huvitavat ja ägedat sai näha, aga siis veidi mõeldes, ütleb esimesena Meteora ja siis tulevad alles helesinised laguunid.
Kas grupiekskursioon või omapäi minek?
Sellistele nagu meie, loomulikult grupiekskursioon, aga oma parimas versioonis oleks ma soovinud minna sinna rendiautoga, veeta kohapeal kaks päeva, teha läbi jalgsimatka kloostrist kloostrisse, mis on umbes 15 km pikk ja nautida kõrgustes päikesetõusu ning päikeseloojangut. Ja muidugi talletades endasse rahu ja vaikust, ahmida endasse iidsete aegade väekust. Jaapanlased muide pidavat Meteorasse sõitma miinimum nädalaks ning pühendama siis igale kloostrile vähemalt ühe päeva.
Veel üks asi tuli meelde. Kloostrites on võimalik panna vastavatesse kastikestesse nimekirjad oma lähedastest, kelle eest soovid, et mugad või nunnad palvetaksid. Üks nimekiri tehakse tervise eest palvetamiseks ja teine üldine palve heaolu eest. Soovitatav on sellised nimekirjad kodus valmis kirjutada, et kiirustades ja rahvamassis kedagi ära ei unustaks, kui selline soov olemas on. Kirjutada tuleb kas ladina tähtedes või kreeka tähti kasutades.
ja viimaseks – kloostritesse minnes on kohustuslikud kaetud põlved ja õlad, soovitatavalt seelik. Kes tuleb lühkarites, saab ukselt pika põlle, mis tuleb endale ümber siduda. Meie olime õnneks teadlikud ja põllesid ei vajanud. Oma sarongid olid kotis olemas.
Meteora kaljud. Need iidse mere põhjas siledaks ja ligipääsmatuks voolitud vulkaanilise päritoluga kivisambad on väärt, et neid maailmaimeks kutsuda. Sammaste tippudes asuvad vanad munga- ja nunnakloostrid (räägitakse, et kõige rikkamad), kuhu endistel aegadel roniti mitmekümnemeetriseid nöörredeleid pidi. Iga kloostri ehitamine nõudis 20-30 aastat ränka tööd ja vaeva, kuid jumalasulastest võib aru saada, sest koht on tõepoolest jumalik. Sammastesse on tekkinud hiiglaslikud ristikujulised praod – loodus ise on selle pühamuks kujundanud. Nüüd viib kloostriteni autotee ja sajad turistid – küll mootorratastel, küll autodel – sõidavad sinna üles, et tunda end osana millestki suurest. Vaatasime lähenevaid turiste kiivalt- kauneid kohti tahaks vaid enesele hoida.
Järgmises reisikirja loos oleme juba Korfu saare ringreisil!