Uuel aastal uue hooga alustame käsitööga :)
Nii oligi. Saime sellel aastal esimest korda kokku ja sedakorda siis Anne juures Kehtnas.
Põhiteemaks oli nõelkudumine.
Nõeltehnika on üks vanemaid tekstiilitehnikaid. Pea kogu maailmas kasutati nõeltehnikat eri variantides ennem varrastel kudumist juba aastasadu tagasi. Leitud on nõelu isegi nooremast kiviajast. Eestist on leitud vanim nõel pärit Jõelähtme kivikalmest pronksiajast.
Valmistatud on nõelu puust, luust, rauast ja isegi hõbedast.
Põhja-Euroopas ulatub nõeltehnika ajalugu Kristuse sünnieelsesse aastatuhandesse.
Nõeltehnikas on valminud sõrmkindaid, põlvikuid, sokke, susse, mütse, taldu, labakindaid.
Materjalideks on kasutatud jämedat linast niiti, jõhvi, loomakarvu, villa, lõnga ja isegi siidi.
Eestis säilis nõelkinnaste kasutamise traditsioon pulmakombestikus isegi veel XIX saj. alguses. Kaunistatud nõeltehnikas kindaid kutsuti veimevaka viltideks ja neid hoiti pruudi veimevaka peal, et kuri kallale ei saaks.
Harutada on nõeltehnikas eset pea võimatu ja sellest on pärit ka ütlus Karja kihelkonnas:” Kui ennevanasti kord sarvik kõik kindad üles harutanud, ei ole ta niisuguseid harutada mõistnud ”
Nõelkinnaste valmistamise oskus hääbus Eestis XIX saj. lõpuks. Sellegipoolest on selle iidse tekstiilitehnika oskajaid olnud läbi aegade nii mõnelgi pool Põhja- Euroopas ja ilmselt mujalgi. On tänuväärne , et Soome ja Rootsi kaudu on tehnika tagasi jõudnud ka Eestisse.
See oleks lühike kokkuvõte nõelkudumise tehnikast, kuid kes tahab rohkem teada ja ka oskust omandada, siis tasub lugeda Viljandi Kultuurikolledži talukujunduse ja rahvusliku käsitöö kateedri poolt 2001 aastal välja antud “Mütsiraamat”-ut. Igati asjalik raamat kaunite fotodega.
Hakkasime meiegi pusima :)
Anne on seda tehnikat õppinud, seega õpetaja oli meil omast käest võtta.
Kõigepealt õppisime, kuidas pikemat varu lõnga nõela taha saada ning vajadusel lõnga jätkata ja siis hakkas peale üks kole pusserdamine.
Samal ajal meie seltskonnas viibiv kiisu üritas ära süüa Tea vardaid. Teal oli kaasas alustatud kampsun, mille idee pärit talvisest Novita ajakirjast.
Kõik me pusisime jupp aega oma töö kallal ja tõtt öelda oli see vägagi keeruline. Proovijatele võib öelda, et harjutamiseks tuleks kindlasti võtta jämedam lõng ja tömbi otsaga sukanõel. Peenema lõngaga on lihtsalt esialgu suhteliselt keeruline leida õigeid kihte, mille vahelt nõela niipidi ja naapidi läbi pista.
Sekka nõelkudumisele ajasime ikka juttu sellest, mis edaspidi plaanis. Millised käsitöövõtted huvitaksid, mida koos ette võtta . Katrin ja Ingrid tõid kaasa Soome reisilt ostetud viltimisraamatud ja huvilised said neid uudistada. Arutasime suviseid käsitööliste üritusi, et kas ja mis moel tasuks neist osa võtta.
Jah, ega see nõelaga kudumine nüüd lihtne ei ole. Palju me kootud ei saanud ja mõnel sai kannatus otsa ka. See aga ei tähenda, et seda uuesti ei prooviks. Tulemus on omapärane ja eks kui hoolega harjutada, saab tegemise selgeks ka.
Kiisu oli meie tegemistega igati rahul ja lõpuks maandus Ingridi sülle, kes parasjagu pilte tegi. Nii jäi kiisu üllatunud näoga pildile.
Kõige kaugemale jõudiski oma kudumisega Katrin, kelle töö hakkas juba võtma kinda ülemise otsa kuju.
Anne lohutas meid sellega, et ka käsitööõpetajad ei õpi seda ühe korraga ära, niiet saame meiegi kord selgeks:)
Ootame aga rõõmsalt järgmist padjaklubi, kus on plaanis ette võtta midagi makrameetehnikas.
