Eestimaal on sel suvel olnud kõvasti kuuma ilma ja siis nende kuumalainete ajal ma olen ikka mõelnud, et kuidas seda palavust siin kodus on nii kohutavalt raske taluda??? No kindlasti on üheks põhjuseks see, et kui pead olema kuumaga tööl…on see kaks korda kuumem ja higisem tunne. Ei saa olla lapiti puu all või jahedamas toas, tuleb tööd teha, hingata piiratult(sest õhku ruumis lihtsalt pole) ja püüda liigseid liigutusi mitte teha. Sellepärast ongi siin seda kuuma nii raske taluda. Aga…midagi on teisiti selle palavuse endaga samuti. No ma juhtusin olema enamuse ajast selle kuumalaine ajal puhkusel, kodus. Mingi aja lihtsalt lesisin ja lugesin, sest muud ei saanud teha, kohe vesi jooksis. Isegi kass vaatas mind sellise näoga, et meenus laulurida…”Miks sa mind piiiinaaaad???” Mõned korrad käisin Tallinnas jalgupidi vees Pirita randa mõõtmas(sest lilla lipp keelas karmilt ujuda, kuigi kõik ujusid) ja mingi aja tegin kodus tööd, mis ei nõudnud ülemäärast liigutamist ehk siis arvuti taga, või äärmisel juhul õmblesin. Korra pagesime tipsiga Sockholmi ja seal oli kõvasti mõnusam olla. Ühesõnaga kuidagi jube oli see palavus siin.
Kui ma võrdlen seda nüüd Euroopa Vahemeremaade kuumusega…siis seal oli ka kohutavalt kuum olla(kell 10 hommikul +30), selle vahega, et olid puhkusel, võisidki olla nagu viitsisid ning iga kell sai vajadusel ennast kurguni vette kasta ja kui soovi, siis peanupp samuti.
Tais oli aga midagi teistmoodi. Palav, jah, väga palav, kuumem kui ma kungagi kogenud olin, aga….olla oli kuidagi lihtsam. Ei mäleta, et ohkisime ja ähkisime, et enam liikuda ei jaksa. Liikusime, ronisime, seiklesime ja oli palav küll, aga mitte nii, et lööge maha, ma ei jaksa. Kas on seal niiskem kuumus või mis? Äkki mulle sobibki niiskem kuumus paremini? Ja no muidugi see ka, et ükskõik kuhu sa sisenesid, kõikjal oli õhk jahe, konditsioneeritud. Et siis õnnestus ennast sageli maha jahutada. Mere lähedal oli loomulikult boonuseks võimalus iga kell supelda. Kuigi jah, ega seal õhutemperatuuril ja veetemperatuuril vahet polnud, kuid ujumine oli sulaselge paradiis :) Võib-olla oli aga asi hoopsis selles, et me kulgesime seal üpriski lasikloom Sid-i taktimõõdus. Ehk siis täpselt nii laisa sammuga, kui parajsagu jalga jala ette tõsta viitsisime. Ok, viimastel päevadel Bankokis vast astusime veidi käbedamalt. No natukene.
Igatahes….olime viimast päeva Chiang Mais ja sellest täna kirjutangi. Käes oli reisi 12-s päev. Päris ausalt, mul juba endal ka imelik, et pool aastat ja ikka poleterve reisikiri valmis. Kuumast suvest on üleöö lausa külm sügis saanud, aga mina….. Paraku…kõik võtab aega. Peale templeid tuleb veel lillefestival, siis sõit Bangkok-i, paar päeva seal(mis saab ehk võetud kokku ühte postitusse) ja saabki saaga läbi. Seega…lootust on :)
Aga tagasi Chiang Mai-sse:
Peale hommikusööki otustasime, et tellime taaskord meie happyman-i kohale ning laseme ennast sõidutada templist templisse. Neid on selles linnas palju, üks ilusam kui teine. On päris vanu ja pisut uuemaidki ja kuna õhtupoole oli meil juba ees hops rongile ja väljasõit Bangkok-i, poleks olnud kohe kindlasti aega jalgsi linna ühest paigast teise traavida.
Alustan juttu templitest mõne faktiga.
Chiang Mais on üle kolmesaja “wati” (templi).
Chiang Mais on ühe elaniku kohta rohkem palvekohti kui mujal Tais.
Paljud, kui mitte enamik selle piirkonna templitest, pärinevad 13.–18. sajandist.
On ütlematagi selge, et Tai põhjapealinna külastades on palju vaadata ja palju kus käia, kuid see ei tohiks kedagi üllatada, et turistide üks populaarsemaid tegevusi on sadade templite vaatamine.
Muidugi võib suunduda ka ööturgudele, süüa imelist Põhja-Tai toitu ja uudistada iidse kuningriigiks muutunud linna kauneid tänavaid, kuid olgem ausad, nii välismaalasi kui ka kohalikke meelitavad alati hiiglaslikud watsid, mida leiab tervest linnast ja seda ümbritsevatest maakohtadest.
Ja kuna valida on enam kui kolmesaja templi hulgast (pealegi piiratud aja jooksul), pead valima targalt. Nii valisime ka meie mõned, mida külastada, sest eesmärk ei olnud sada templit läbi ratsutada, vaid mõned huvipakkuvamad vaikselt ja rahulikult oma hinge jalutada.
Chiang Mai tänavakunst
Usun, et suurem osa avastab end uudistamast Wat Chedi Luangi(lagunenud ja restaureerimisel) – see on lõppude lõpuks üks tähtsamaid ja ajaloolisemaid palvekohti Tais ning see asub mugavalt linna keskel.
Siis on kindlasti üks huvipakkuvamaid templeid Wat Phra That Doi Suthep, linna kõige populaarsem ja auväärseim tempel, mis hõlmab soovi korral ka põnevat ekskursiooni mägedesse. Sellest templist olen ma juba üleeelmises postituses kirjutanud.
Õnneks on Internetis üsna palju soovitusi, mis tutvustavad mõnda piirkonna kõige huvitavamatest palvekohtadest ja on abiks otsuste tegemise l- milliseid templeid ikkagi oma Chiang Mais viibimise ajal külastada.
Chiang Mai tänavakunst
Alustasime aga meie hotellist üle tee. Sellest templist, kus me juba mõned korrad napilt osaga seltskonnast käisime, aga ikka oli veel midagi seal vaatamata. Tegemist on templiga Wat Chiang Man. Seda templit nägi ka meie hotelli hoovist ja teepoolsetest akendest ning hulk pilte sellest templist on juba SIIN postituses olemas.
Ehitatud 1296, Chiang Mai üks vanimaid templeid.
Asub Phra Pok Klao 13 ja Ratchaphakhinai 1 tänavate vahel
Vana müüriga ümbritsetud linna kirdenurk.
Sisenedes põhjamüüris asuva Chang Puaki värava kaudu vanasse linnaosasse, pöörake vasakpööret Ratchaphakhinai 1 teele. Tempel on siis umbes 200 meetri pärast paremal pool.
Lahtiolekuajad
Templikompleks on avatud iga päev kella 6.00-17.00.
Sisenemistasu
Sissepääs on tasuta.
Kui kuningas Mengrai otsustas ehitada uue linna ja teha selle Lanna kuningriigi uueks pealinnaks, ehitas ta Wat Chiang Mani uue linna esimese templina kohale, kus ta jälgis Chiang Mai ehitust. Templis on mitu väga vana ja tähtsat Buddha kuju.
Hoone renoveeris 1920. aastatel kuulus munk Khru Ba Srivichai. Selles viharnis on Chiang Mai vanim Buddha kuju. Kuju on seisev Buddha, kes hoiab almusekaussi, mille alusel olev kiri dateerib seda aastast 1465.
Kui 13. sajandi lõpus piiras Chiang Mai kuningas Mengrai Hariphunchai ja põletas selle, elas Phra Sae Tang Khamani kujutis hävingust üle ja seetõttu arvati, et sellel on kaitsevõime.
Kuna seda templita ma juba eelmpool postitustes puudutasin, siis selle lühikirjeldusega piirdungi.
Edasi kõndisime aga templikompleksisse nimega Wat Pan Ping.
Wat Pan Ping (1581. aastast edasi) (tai keeles: ??????????)
Wat Pan Ping (või Wat Baan/Ban Ping) asub Chiang Mai vanalinna kirdekvadrandis, Pingi jõe kallastest umbes kilomeeter edelas. Templi nimi viitab selle kavandatud funktsioonile – tõkestada pahaloomulisi mõjusid või ohte, mis tulenevad Pingi jõe vastaskaldalt. Sellisena oleks see moodustanud üleloomuliku barjääri, mis täiendaks linna füüsilist kaitset, mis hõlmas umbes 6,3 kilomeetrit müüre.
Arvestades templi asukohta linna kõige soodsamas kvartalis (kirdeosas), võib järeldada, et tempel loodi tõenäoliselt linna ajaloo alguses. Virsikukujulise liivakivisildi järgi ehitati (või ehitati ümber) tempel aga 1581. aastal Muan Chalude’i ja tema ema jõupingutustega. Vana viharn püsis heas korras kuni suhteliselt viimase ajani, mil elektrilühisest tekkinud tulekahju hävitas suurema osa saalist. Kuigi peamised Buddha kujutised säilisid, ehitati saal ümber kaasaegsemal kujul, rekonstrueerimine lõpetati 2008. aastaks.
Varasem restaureerimine 1932. aastal paljastas kakskümmend suurt tellist, mis moodustasid ühe vundamendi, iga tellise mõõtmetega 60 x 28 x 28 sentimeetrit. Igaüks neist valmistati nn Yunnani stiilis, mis viitab sellele, et käsitöölised õppisid seda käsitööd Hiina kunstnikelt, kes emigreerusid Yunnani edelaosast.
See kompleks oli vägagi huvitav vaadata. Tavapärasest erinevad valged kujud ja stuupad…jah, silmailu oli kõvasti. Mahlakas ajalugu ja kunst käsikäes. Vaatad ….naudid ja imestad. Ja palju pilte….
Pärast suure ilu nautimist, hakkasime mööda tänavat edasi liikuma ja kohtusime mõne aja pärast Veiko ja lapsega. Jah lapsega, sest üks laps oli meie naistepundiga templeid avastamas, aga Veiko teise lapsega läksid oma asja ajama. Koos maandusime teeäärsesse kohvikusse, tellisime endale hunniku jäätisekokteile ja puhkasime palavusest. Seal alles tekkis meil aga idee kutsuda kohale happyman ja liikuda kiiremas tempos edasi.
Peale kerget kehakinnitust ja kere jahutamist kohvikus saabus happyman ja viis meid oma punase sõidukiga vaatama linna vast kõige grandioossemat, lagunenumat ja vanemat templit. Selle templi ümber on aga suur hoonestus, kus üks on põnevam kui teine ja järgmises suurem budda, kui eelmises. Olime jõudnud Wat Chedi Luangi.
Praegune templiala koosnes algselt kolmest templist – Wat Chedi Luang, Wat Ho Tham ja Wat Sukmin
Templi ehitamine algas 14. sajandil, kui kuningas Saen Muang Ma kavatses sinna matta oma isa põrm. Pärast 10 aastat kestnud ehitusaega jäi see pooleli, hiljem jätkas seda pärast kuninga surma tema lesk. Aega kulus kuni 15. sajandi keskpaigani, et lõpetada ehitus kuningas Tilokaraj valitsemisajal. See oli siis 82 m kõrge ja aluse läbimõõt 54 m, tollal suurim ehitis kogu Lannast. 1468. aastal paigaldati idapoolsesse nišši Emerald Buddha. Aastal 1545 varises pärast maavärinat ehitise ülemisest osast 30 m kokku ja varsti pärast seda, aastal 1551, viidi Smaragd Buddha Luang Prabangi.
- aastate alguses rekonstrueeriti chedi, mida rahastasid UNESCO ja Jaapani valitsus. Kuid tulemus on mõnevõrra vastuoluline, kuna mõned väidavad, et uued elemendid on Kesk-Tai stiilis, mitte Lanna stiilis. Chedi 600. aastapäevaks 1995. aastal paigutati rekonstrueeritud idapoolsesse nišši Smaragd-Buddha mustast jadeist valmistatud koopia. Ikoon kannab ametlikku nime Phra Phut Chaloem Sirirat, kuid üldiselt tuntakse seda kui Phra Yok.
Templi territooriumil asub ka Chiang Mai linna sammas (Lak Mueang), mis kannab nime Sao Inthakin. Kuningas Chao Kawila viis selle sellesse kohta 1800. aastal; see asus algselt Wat Sadeu Muangis. Ta istutas sinna ka kolm dipterokarpi, mis peaksid aitama linnasambal linna kaitsta. Linnasamba auks peetakse iga aasta mais festivali, mis kestab 6–8 päeva.
Templi sissepääsu lähedal asuvas wihanis on Buddha kuju nimega Phra Chao Attarot (kaheksateist küünart Buddha), mis valati 14. sajandi lõpus. Teisel pool Chedi on veel üks paviljon, kus on lamav Buddha kuju.
Wat Chedi Luang korraldab iga päev mungavestlusi – turiste kutsutakse munkadega (tavaliselt algajatega) rääkima ja neilt midagi budismi või Tai kohta küsima.
Üks kaunemaid templeid Chiang mais oli Hõbetempel. Territooriumil sai seal jalutada ja imetleda, aga paraku oli see ainus tempel, mille ruumidesse naisi ei lubatud. Legend aga rääkis, et vanadel aegadel olid hõbedameistrid olnud solvunud, et nende tööd peeti kehvemaks, kui kullameistrite tööd ja nii otsustasid nad tõestada oma võimekust ning kaunistasid templihooned hõbenikerdustega. Sai tõepoolest muljetavaldav.
Ja te peate mulle andestama, kui ma eksin, kuid ma arvan, et pole ühtegi rändurit, kes ei tahaks külastada Wat Sri Suphan templit, mida sagedamini nimetatakse Chiang Mai hõbetempliks.
Tõenäoliselt ei leia sa piirkonnast teisi palvekohti, mis näevad välja nagu nad oleksid kaetud tinakihiga.
Wat Sri Suphan asutati algselt 1502. aastal Lanna kuningriigi Mangrai dünastia kuninga Mueangkaeo valitsemisajal.
Sellest ajast möödunud viie sajandi jooksul on vatti mitu korda ümber ehitatud, jättes originaali kohta väga vähe tõendeid.
Enne kui templit üksikasjalikumalt kirjeldada on oluline märkida, et kuigi “Wat Sri Suphan” on inglise keeles üldiselt viidatud kui “The Silver Temple”, on “hõbedane” osa tegelikult vaid väike osa suurest kompleksist, mis sisaldab palju suuremat viharna-t (jumalateenistuse saal), mitmeid elamuid ja mõnda muud hoonet.
Kompleksi hõbedane ubosoti (ordinatsioonisaal) osa, millest on viimastel aastatel saanud Wat Sri Suphani kuulsus, on hiljuti lisandunud ja see valmis alles 2004. aastal.
Kuigi kohalikud viitavad sellele palvekohale ametliku nimega, kutsuvad turistid seda peaaegu alati “Hõbetempliks”.
Tõenäoliselt pole vahet, kuidas turistid seda inglise keeles nimetavad, aga ma arvan, et mõnel juhul (tõsi, mulle jäi ka algselt selline mulje) tulevad inimesed Silver Ubosotit otsima ja lahkuvad sealt teada saamata tegelikust ajaloost ja (väidetavalt) muudest templi olulistest osadest. Nii meiegi. Rohkem sain ajaloost teada alles kodus uurides.
Suurejooneline viharn ei pruugi olla nii peen või atraktiivne kui naabruses asuv hõbedane Ubosot, kuid see ei muuda tõsiasja, et see on Wat Sri Suphani kõige olulisem hoone, mis pärineb rohkem kui kahe sajandi tagant, mistõttu on see kompleksi vanim hoone.
Suurel Lanna-stiilis viharnil on muljetavaldav kattuv neljakorruseline katus, mille otsas on “Naga” maod ja “Garuda” chofad iga nelja astme tipus.
Hoone välisküljel ei ole hõbedast varjundit ja see on hoopis kaunis kulla ja punase segu, mille ülaosas on vihmavarju lõpp.
Sissepääsu valvavad kaks kõige muljetavaldavamat Naga madu Chiang Mais ja nende taga seisavad rohelisenahalised Yaksa eestkostjad.
Sarnaselt välisilmele on hoone siseviimistlus peaaegu täielikult punane, ainult seinte ülaosad, aknaluugid ja sambad on kaunistatud kuldsete mustritega.
Nagu paljude Tai templite puhul, leiab ka viharna seintelt Buddha elu pilte, kuid praegusel juhul on need traditsioonilised pildid asendatud hõbedatahvlitega, mille on kaunilt kujundanud kohalikud käsitöölised.
Viharni peaaltar on ilus kuldne pühamu, millel on suur Buddha ja teda ümbritsevad kolm väiksemat kuju, mis kõik on valmistatud Põhja-Tai Chiang Saeni stiilis.
Viharni interjöör on üsna lihtne, nii et selle ülevaatamine ei tohiks võtta liiga palju aega, kuid kindlasti peaksid seda vaatama, kui oled seda piirkonda külastamas.
“Hõbetempel” on traditsioonilise Tai Ubosoti kaasaegne tõlgendus ja on uusim täiendus suuremale Wat Sri Suphani kompleksile.
Sellel uhkele suurele gongile sain ma igatahes vaikse hääle sisse. Muljetavaldav.
Kuigi see on kaasaegne tõlgendus ja ehitatud on väärismetallidest, on oluline märkida, et hoone järgib kohalikke traditsioone ja kasutab kaunist Lanna stiili, mille poolest Chiang Mai on tuntud.
Ubosoti ehitamine algas 2004. aastal abt Phra Kru Phithatsuthikhuni juhtimisel ja lõpetati üle kümne aasta hiljem 2016. aastal. Just õigel ajal, et pühendada linna asutamise 720. aastapäevale.
Kuigi hoone pole eriti suur, ei tohiks selle ehitamiseks kulunud aeg üllatada. Hõbedakäsitööliste meeskonnal kulus palju aega, et vormida hõbedast kaunis kunstiteos, mida täna saavad kõik soovijad imetleda.
See nõudis ka märkimisväärsel hulgal annetusi.
Hoone ehitamiseks kulutati üle 35 152 314 bahti, mis võrdub umbes 1 000 000 dollariga.
Sellest hoolimata kasutati hõbedat ainult templi kõige olulisemate elementide jaoks, samas kui valdav osa hoonest ehitati alumiiniumist, tsingisulamist ja niklist, mis on odavamad ja palju paindlikumad materjalid.
Kui rääkida saali välis- ja sisekujunduse keerukatest kujundustest, siis on oluline märkida, et suurem osa tööst tehti stiilis, mida tuntakse repoussé nime all – see tähendab, et suured tempermalmist lehed pressiti materjalist välja.
Kui veedad mõne aja Chiang Mai Haiya linnaosas ringi jalutades, kuuled tõenäoliselt sageli käsitööliste haamrite kopsimist, kes meisterdavad kunsti, et seda kohalikel turgudel müüa.
Samuti leiad templi territooriumilt väikese töökoja, kus töötab hõbesepameister, kes jälgib praktikantide tööd, kes aitavad iidset kohalikku traditsiooni elus hoida.
Hõbetempel, mida täna näeme, ehitati juhuslikult eelmise mittehõbedase ubosoti peale.
Originaalist on alles jäänud vaid alus ja pühad “semakivi” piirimärgid, mis tähistavad ubosoti “püha” ja “profaanse” perimeetri eraldamist.
Kuigi see ei pruugi tunduda nii oluline, on Tais traditsioon, et amuletid ja pühad säilmed maetakse enne selle ehitamist ordinatsioonisaali aluse alla.
Algsest hoonest tänaseni alles jäänud semakivid maeti sinna umbes viis sajandit tagasi ja see on üks põhjusi, miks naised ei tohi Hõbetemplisse siseneda.
Seega….meie vaatlesime kompleksit ainult väliselt ja hõbetemplisse sisse ei saanud. Küll aga selle kõrvale punasesse saime sisse küll ja lapsed said seal ka tähtsa munga poolt õnnistatud.
Templitele sai selleks päevaks ring peale ja edasi viis meid punane takso linna parki lillefestivalile, aga see jääb järgmise postituse teemaks.