Neljanda päeva hommikul ärkasime üles, pugisime ennast puuvilju täis ja pakkisime lapsed koos Pirjoga(keegi peab ju valvama, et lapsed kastis liiga vallatuks ei muutuks) taas auto kasti, et sõita avastama Koh Changi saart.
Tegelikult plaanisime me lähedal olevaid elevante ja loodusparki külastada juba eelmisel päeval, aga kuna sõitsime välja suhteliselt hilja, siis ei olnud need nimetatud kohad enam avatud. Seega läksime uuele ringile.
Elevandid
Otsustasime külastada elevante sellises kohas nagu Elephant Ride Tour , või siis õigemini kaardil on see paik nii märgitud. Nimetusest võib järeldada, et seal saab elevantidega sõitmas käia. Meil sellist eesmärki ei olnud ja soovisime pigem elevandusi sööta ja neile pai teha. Meie seltskond koosnes eranditult loomaarmastajatest ja sel põhjusel ei tahtnud me ka loomadega sõitma minna. Vaevalt et elevandi jaoks meietaolised kärbeskaallased rasked on, aga see kobakas raam seljas ja ajamismeetodid…need annavad soovida.
Elevandid seisid katuse all ja ootasid oma maiustusi. Ostsime korvikestega ananassitükke(5 kohalikku tugrikut korvike ehk siis 14 eurosenti), et saaks neid toredaid loomi söötma. Ananass ja banaan on elevantidele kommi eest ja oi nad on ikka väga maiad. Koht ise oli natuke nagu trööstitu. Elevandid seisid betoonalusel ja olid jalgupidi aheldatud väga lühikese ketiga posti külge. Ühtepidi arusaadav….kui suur loom seal sõidutee ääres lahti pääseb, võib see olla ettearvamatu liikumine ja tegutsemine. Teistpidi…kuidagi kurb oli neid loomi seal sedasi vaadata. Saarel mööda seda ainsamat peateed edasi-tagasi sõites nägime neid elevante ka võsas liikumas. Ei oska öelda, kas olid nad seal päris vabalt või pika keti otsas, aga vähemalt on teada, et saavad liikumiseks mingigi vabaduse ja rõõmu.
Meie ühiseks lemmikuks osutus üks kõige väiksem elevant, kes seisis veidike eemal puu all. Poiss pidavat olema 7 aastane.
Kui elevantidele maiustused jagatud, võtsime suuna Koha Chang-i looduspargi suunas. Sinna sai sealtsamast elevantide juurest edasi sõites. Eesmärgiks oli loodusrada ja kosk.
Mu Ko Chang National Park and Khlong Phlu Waterfall
Mu Ko Chang on saarestik, mis koosneb enam kui 50 väikesest ja suurest saarest, asukohaga Tai idaosas Trati provintsis. Bangkokist umbes 330 km kaugusel.
Rahvuspargi suurim ja kuulsaim saar ongi Koh Chang, kus olime ka meie. Mu Koh Changi rahvuspark hõlmab umbes 75% Koh Changi pindalast. Rahvuspark on koduks džungliga kaetud mägedele ja mitmetele koskedele. Sealhulgas kuulus Klong Plu, kuhu me teel olimegi ja Than Mayomi, mida me ei näinud.
Avamerel on lisaks Ko Changile palju ilusaid saari. Need on osa Mu Ko Changi mere- rahvuspargist. Saared, avamere korallid ja neid ümbritsevad veed on kaitseala. Selle peamised pärlid on Koh Rangi ja Koh Wai ümbruses asuvad korallrifid.
Mu Ko Changi rahvuspark avati ametlikult 31. detsembril 1982. See oli Tai 45. rahvuspark.
Sissepääs täiskasvanutele 200 bahti, lastele 100 bahti
(Alla 2-aastased lapsed on tasuta)
Rahvuspark on avatud iga päev aastaringselt.
Avatakse: 08:00 (E–P)
Suletakse: 16:30 (E–P)
Sisenemisel tuleb ennnast registreerida ja väljumisel välja registreerida. Ikka selleks, et keegi peale sulgemist rahvuspargi territootiumile omapäi hulkuma ei jääks.
Kui suur on Mu Ko Changi rahvuspark?
Pargi kogupindala on 650 ruutkilomeetrit (406 250 Rai). Sellest ligikaudu 70%, 458 ruutkilomeetrit moodustab vesi, mis hõlmab mererahvusparki.
Pargi peakorter asub Koh Changi loodeosas, Klong Soni küla ja White Sandi ranna vahel.
Bangbao ja Than Mayomi kose lähedal on rahvuspargi kontorid. Lisaks väiksem kontor Kai Bae vaatepunktis.
Äärepoolsetel saartel on Koh Bai Daengis mehitatud kontor. Turistid külastavad seda saart harva. Ja palju suurem baas Koh Rangil, saarel Koh Changist 20 km lõuna pool. See on Mu Ko Changi rahvuspargi peamine snorgeldamis- ja sukeldumiskoht.
Kui veidi asja uurida, siis selgub, et see on saare lääneranniku peamine kosk …või on ta juga?
Peetakse seda Ko Changi paremuselt kaheksandaks vaatamisväärsuseks. Mida aga peaaegu kuskil ei mainita, siis seda, et sealt kose tipust, näeb merd :P Sellise kõrgel olemise vaimustuse võib tekitada muidugi soov olla üksinda, selmet et olla joa põhjas nn basseinis ja võidelda oma koha eest bussitäie turistidega(jätan rahvuse mainimata). All ümbritsevad sind kaljud ja mets. Õnneks praegusel ajal kohtab seal turiste vähe. Meie kohale jõudes polnud seal peale kahe valvuri üldse kedagi. Küll aga enne tagasi matkamist tekkis paras ports turiste ja nuta või naera, kohe tekkis selline kitsas olemise tunne :D Omaette oli kõvasti mõnusam olla.
Sinna üles aga ärge parem kippuge. Kui seda teha tohiks, oleks seal märgistatud matkarada, aga seda …pole. Ülevalt alla kukkumine ei pruugi kuigi tervislik olla.
Joa juures on üsna muljetavaldav ja hea koht ujumiseks, eriti kui külastate seda kohta detsembrist märtsini väljaspool kuivemat perioodi. Meie olime seal sisuliselt märtsi alguses ja sellest ka üsna tagasihoidlik vee langemine. Ideaalis külastage seda paika hommikul varem, nagu meie. Enne kui reisirühmad sinna jõuavad. Koht on populaarne ja praegusel ajal on elavnenud just siseturism.
Rada on märgistatud ja palju on paigaldatud juhtköisi. Ikka selleks, et joa juurde pääseda oleks lihtsam ka nendel, kellel on raskusi kurnava 1,5 km läbimisega ebatasasel pinnal. No tõsiselt, 1,5 km, aga paras ronimine mööda mitte kõige turvalisemaid kive ja kohati muljetavaldavaid tõuse/langusi. Normaalse füüsilise vormiga pole tegelikult asi kaugeltki hirmus, isegi mina kepslesin seal nagu noor kitseke, kuid sellegipoolest, see 1,5 km on palju kauem läbitav, kui sama maa sirget ja tasast teed. Kui ma õigesti mäletan, läbisime seda kõva pool tundi. Küll aga inimestel,kel liigne kehakaal, kehv füüsiline tervis või mingid probleemid jalgadega…peaksid arvestama, et vajavad seal ehk veidi abi, toetamist, käest hoidmist ja puhkepause. Rajale on paigutatud teabesilte, mis võimaldavad saada ehk üht-teist teada džunglimetsadest.
Koos väga järsu ülesmäge lõiguga jalutuskäigu alguses ja sama järsu allamäge osaga lõpus on see siiski täiesti jõukohane ja mõnus jalutuskäik. Lõpp-punkt on vahetult enne joa juurde jõudmist ja rada saab alguse pargi kontorite juurest, umbes 100 meetri kauguselt peasissepääsust. Metsas suuremaid loomi tavaliselt ei pidanud olema näha, küll aga suuremaid ämblikke(mina ei näinud, teised vist ka mitte). Rada on soovitatav külastada džunglikeskkonnas viibimise tunde saamiseks, ilma et oleks vaja terve päeva džunglis ringi rassida.
Peale palavas ja niiskes rühmamist oli joa juurde jõudmine loomulikult väga kosutav. Sealne vesi oli….tüüpiline Eestimaa suve jahe vesi. Karastav, jahutav, mõnus. Ja küll oli seal kalu!!! Ühed, need väiksemad, need olid need surnud naharakkude näksijad. Seda naha koorimist saab teha kuskil salongis raha eest, aga võib teha nagu näha ka vabas looduses.
Ja siis olid seal üsna suured kalad, keda oli palju. Need võisid ka tagumendist naksata ja ikka nii, et järgmiselgi päeval oli tunda :D
Kui olime matkarajalt tagasi väljapääsu jõudnud, tutvusime loodusmaja eksponaatidega ja ronisime tagasi oma autosse. Oli aeg sööma minna ja seejärel jätkata seiklust. Neljas päev jätkub järgmises postituses.