August

Jah, juba on käes august ja see on parasjagu selline aeg, kus tuleb teha üks väike vahepealne suve kokkuvõte. Ma ei taha endale veel tunnistada, et alanud on suve viimane kuu ja pihlakad tegelikult juba punetavad(ma lihtsalt ei vaata neid, ei, ei, ei!), kuid faktid jäävad faktideks. Veel kuuke ongi jäänud ja juba on kohal september.

Millised on meil olnud siis senised kaks suvekuud?
Ütleme nii, et ühtepidi töised, teistpidi rahulikud. Nii nagu kogu elutempo vajus märtsis rahulikumaks, nii ta ongi selline vaikselt edasi olnud. Ei mingit kärtsu ja mürtsu. Pigem olemised koos kõige-kõigematega ja pilk pööratud kodule(ok, juuli oli tegelikult isegi liiga töine).

Juuni alguse kõige olulisem sündmus oli meil kindlasti väikese preili lasteaia lõpetamine. Kõik selle aasta lõpetamised olid teistmoodi ja nii oli ka lasteaias pidulik tunnistuste kätteandmine vaid koos rühmakaaslaste ja õpetajatega. Lõpetamisel ei saanud pilte teha….seega tegime peale pidu väikese fotosessi.

lõpetamine

Meie preilidest suurim, ehk K, lõpetas tänavu kuuenda klassi. Käidud on seega pool üldhariduskooli 12-st klassist. Natuke veider tunne on küll, sest minumeelest alles ta sündis…ja siis alles ta lõpetas lasteaia….ja nüüd kuidagi juba kuus aastat koolis käidud. Edukalt käidud. Sihikindlus ja töökus viivad ju ikka igava tunnistuseni, ehk siis viielisuseni. Läbi on samuti ka muusikakooli 6 aastat klaveriõpet ja septembrist seisab ees viimane õppeaasta. Kuu aja pärast selgub, mida uus aasta endast saab kujutama. On erinevaid võimalusi.

lõpetajad

Kui väike preili lõpetas kevade lasteaia, ei tundund ta sugugi läheneva koolipõlve suhtes suurt rõõmu. Nii kahju oli ju, et lasteaed sai läbi. Kurb oli, et enam ei saagi koos sõpradega alustada päevi hommikusöögilauas ja päevad pole enam täis mängimisi vaid hoopis vaikselt pingis istumist ja õppimist. Ma saan temast täiesti aru, sest kooli minnes on ta vaid 4 ja pool päeva saanud olla seitsme aastane. Suure tõenäosusega klassi noorim. Nüüd mõned päevad tagasi aga ütles mulle, et juba ootab kooli. Uhiuus koolikott särab uue kirjutuslaua kõrval, kooliasjad on ostetud ja kui parima sõbrannaga on minek ühte klassi, läheb nukrus mööda. Tragi tüdruk loeb ammu kirjatähtedes raamatuid ja ma usun, et kooliski läheb tal hästi. Ambitsioonikusest tal igatahes puudust ei ole.
Rääkisime siin hiljuti K ja noorema R-iga nende koolirõõmust ja nemad tõdesid, et kool on olnud lahe. Kumbki neist pole käinud seal vastumeelselt ja pigem leitakse kõvasti positiivset. Eks oma rolli mängib sellistes mälestustes muidugi ka hea õppeedukus, suhtlemisoskus, oskus eristada olulist ebaolulisest ja võime kõige selle vahel oskuslikult navigeerida. Kui õppimisega pole probleeme, siis ongi koolis käimine tavaliselt tore. Ja see ei ole kuulekus, allumine…see on hoopis soov teada saada ja areneda.

lõpetajad

lõpetajad

Edasi oligi varsti käes jaanipäev ja minu puhkuse esimesed 2 nädalat. Jaanipäevast olen juba kirjutanud SIIN ja puhkuse kaks nädalat pole enam väga meeleski. Möödusid suhteliselt vaikselt ja puhkuse lõpus alustasime K toa remondiga. Korra käisime selle 2 nädala jooksul isegi linnas ja veetsime selle koos minu kõige pikemaaegse armsa sõbranna Airega. Pikk ja sisukas päev lõppes meres jalutamisega ja viimase rongiga koju sõites valdas mind suur rõõm ja tänutunne. Päev pole dokumenteeritud fotodega, aga vahest mulle meeldibki lihtsalt olla, ilma selleta, et päev otsa vaatan kõike kaamerasilmast.

Üks tore asi oli suve alguses muidugi veel.
Ühel päeval kirjutas mulle Helena, et ta osales ajakirja ” Käsitöö” pitsiliste kleitide konkursil ja nüüd tahetakse tema kleidiõpetust suvisesse ajakirjanumbrisse. Pilt sellest kleidist, mille ta saatis ajakirja ning leidis tunnustuse, oli minu tehtud ühe armsa õhtuse fotosessi käigus Loosalu rabas. Siis võttis minuga ühendust ajakirja toimetaja ja küsis, kas nad võiksid minu fotosid ajakirjas kasutada ning kui vastus on jah, siis kas ma saadaksin neile veel pilte. Muidugi oli mul hea meel, et minu pildid pälvisid tähelepanu, sest tavaliselt teevad ajakirjad endale fotod toodetest ise. Eriti veel esikaane fotod. Olen sellistes fotosessides osalenud, kus kellegi tooteid pildistati ajakirja fotograafi poolt. Õigemini osales kunagi modellina selles K, kui ta oli 6 kuune ja Annika Metsla pildistas teda ajakirja Käsitöö jaoks. Minu asi oli seal laps rõõmus ja roosa hoida. Fotograafiaga ma sel ajal suurt veel ei tegelenudki.

käsitöö

Saatsin siis valiku fotosid ja …minu üllatuseks tuligi ühest esikaas ja teine foto laiutas ajakirjas lausa üle kahe lehekülje. Mis seal salata, tundisn siirast rõõmu – Helena pärast ja enda pärast.
Ajakiri on siiani kauplustes müügil ja tegelikult on täitsa kummaline, sattudes teinekord mõnda Tallinna kauplusse või R-kioskisse, vaadata otsa enda tehtud fotole :D Tekib selline tunne, et…..ohhoo, tuttav pilt kuidagi. Ja siis tuleb meelde. Jajah, ongi täitsa minu tehtud.

käsitöö

Kui vaadata suve nüüd veidi looduse poolt, siis kõigepealt olid kuninglikud pojengid. Nende imetlemisest ei väsi vist kunagi. Tassisin neid igal võimalusel tuppa vaasi, sest õues maja taga ei näinud neid peaaegu keegi. Pealegi sadas pidevalt suure tuulega vihma ja peksis nad lihtsalt puruks.

pojengid

Nii ma neid siis imetlesin ja pildistasin terve õitsemise aja. Neid, mis mul maja taga ja neid, mida kohtasin mujal.

pojengid

pojengid

Kui neid on hulgim ja erinevaid värve, siis krabaks nad kõik endaga koju kaasa, aga eks mõistus tuleb appi ja piirdud vaid pildi tegemisega.

pojengid

pojengid

kosk

See eelmine kose pilt, kirjude pojengide pildid ja ka järgmised kosepildid said tehtud tegelikult mai viimastel päevadel ühe fotosessi raames. Käisin pildistamas noorpaari ja seda retke alustasime Tallinna kesklinnast Rotermanni kvartalist ning lõpetasime Keila-Joal. Ilm oli ilus, kehtis alles 2+2 reegel, tuul oli võimas…ja Keila-Joal oli selline rahvaste paabel, et sellist pole ma seal veel kunagi näinud. Pildistamise teed on mind sinna aga viinud üsna palju kordi.

kosk

kosk

Assistent ikka kaasas. Kui vaja tassida, hoida, helestada või pisikeste laste tähelepanu objektiivile püüda.

kosk

kosk

kosk

kosk

Mis siis veel?

Muidugi käisime vanaisa sünnipäeval, sest 81-ne sünnipäev on sama tähtis, kui iga muu sünnipäev ja peale 80-ndat aastat eriti tähtis. Selle päeva pilte pole ma aga isegi veel arvutisse jõudnud tõmmata.

Kui pojengid hakkasid läbi saama, tulid päevakorda minu järgmised suvelemmikud – lupiinid.

lupiinid

ehted

Siis remont K toas, mis tundub kohati juba lõputuna, sest pole siiani päris lõpetatud ja ega ta niipea ei saa ka. Piiranguid seab nii aeg kui finatsvõimalus, mis tuleb mitme kuu peale laiali jaotada ning lisaks minu kiiks leida üles just need kõige kõige sobilikumad detailid ja aksessuaarid. Siiski…tapeet on seinas, põrand maas, lambid seinas tagasi. Hetkel vanad lambid, aga uued tuleb alles leida ja lampide valikul olen ma üks kohutav pirtspepu. Pealegi läheb neid sinna tuppa seina lausa 5 tükki + nüüd tuli mul pähe, et vaja oleks ka põrandalampi. Sellist, mis mul peas. Küsimus on…kust ma selle leian.
Veel tuleks üle värvida K voodi ja panna maha põrandaliistud, mis esialgu tuleks vähemalt poest ära osta. Seejärel saaks ta elutoast oma tuppa tagasi kolida ja jäävad vaid detailid. Kardinasiinile lisaks kardinatoru, õiget värvi ja õigest materjalist uued kardinad, vajalikud vaasid kummutile, õiget tooni vaip jne. Ühesõnaga kahesõnaga hakkab looma, aga sellest tuleb kunagi eraldi lugu.

Kui mul esineb mingeid väikeseid vabu hetki suuremate tegemiste vahel, teen ma ehteid. Ma ei ole üleliia suur ehete kandja, aga…on teatud tüüpi ehted, mida ma väga armastan ja need on puidust ning poolvääriskividest ehted. Erilised lemmikud on mul käevõrud. Kuna mul sõbranna mees tegeleb puutööga, siis tema teeb ka puupärleid. Ilmselt kasutavad neid mõnedki käsitöölised üle eesti ja kaugemalgi, aga meie kodus on need pärlid juba pikalt olemas olnud. Nii ma siis vahest neid oma lõbuks teengi. Poolväärsikividest on eriliseks lemmikus mul mitmeid aastaid mustad laavakivid. Türkiis on teine lemmik. Ideid on palju, aga mõned näited on sellised:

ehted

ehted

Sellel kaelakeel olen kasutanud pihlapuu ja tammepuu pärleid. Väikesed on pihlapuust, suured tammepuust. Lisandina lapikud laavakivid ja tuti tegin siidiniidist. Pärlid ajan mina kumminiidi otsa, sest mulle meeldib, kui kee venib. Vahest kannan seda täies pikkuses, aga vahest kerin hoopis ümber kaela kahte ritta.

Järgmine kaelakee sai endale seltsi käevõru.

ehted

Väikesed puupärlid on tammepuust, lisaks mõni metallpärlike ja lõpetuseks türkiisripats. See ripats seisis mul kodus juba aastaid ning ootas oma aega. Nagu näha, jõudis ära oodata.

ehted

Ehete tegemine on minu jaoks teraapiline, puupärlid ja poolvääriskivid näpu all soojad. Praeguseks olen neid juurde teinud, aga pilte veel pole. Tulevad needki mõne aja pärast. Kõige tähtsam on minule tegemisrõõm, loomisrõõm ja mõtte vaba voolamine. Ehete loomise ajal lihtsalt lülitadki ennast muust elust välja.

ehted

Ja otse loomulikult me sööme. Palju smuutisid ja juurikaid ja vahest sekka head kala.

Lemmikpäevad on minul need, kus tööle ei pea minema(ehk siis suvel on selleks nädalavahetused), armas Shalini @grace-fit teeb laivtrenni, K tuleb koos minuga matile ja pärast trenni ootab meid preemiaks mõnus smuuti- või toortatrakauss. Kindlasti kaunistatud, sest toit peab olema lisaks heale maitsele ka visuaalselt kaunis.

smuuti

Vahepeal olin eriti tubli ja küpsetasin esimest korda leiba. Ma ei suuda poest leida sellist leiba, kus poleks pärmi, nisujahu ja suhkrut…enamuses, olgem ausad, on üks neist komponentidest olemas. Isegi lugedes sildilt, et kasutatud on naturaalset juuretist, leiad edasi lugedes nimekirjast – pärm. Et mismõttes siis? Nii mõtlesingi, et peaks proovima ise teha. Armas Gerli tõi mulle juuretist ja retsepti ning läks katsetamiseks.
Selles retseptis oli küll ka veidi nisujahu, aga asendasin selle vähemalt täisterajahuga ja törtsu tavalise suhkru asemel kasutasin nagu retseptis kirjas – palmisuhkrut. Leib sai väga maitsev, aga kindlasti vajas minu jaoks pisut veel timmimist ja oma ahju iseloomuga kohandamist. Selle taignakoguse, mis tegin, jaotasin 3 vormi. Nii tulid leivad väiksemad. Praegu olen võtnud leiva tegemisse väikese pausi, aga peagi jälle. Juba see leivaküpsetamise lõhn kodus on isetegemist väärt, kuigi mässamist taignaga on päris palju.

leib

Tagasi smuutide juurde tulles…..see ongi minu tavaline hommikusöök. Smuutit armastavad meie väikesed piigad, kes on enamuse suvest elutsemas meil ja smuutit ning toortatrasmuutit olen saanud sööma isegi meie suure R-i. K-st rääkimata. Tema sööb neid koos minuga ja vaid mõnedel kordadel teatab, et teeb endale hommikusöögi ise. Mis tähendab, et ta teeb endale värske aiakraamiga vrapi ja vahest lisab sinna praemuna. Teinekord läheb käiku muidugi ka võiku, aga sel juhul kodus küpsetatud leivaga(kui ei tee ise, siis ostan erategija käest) ja viimase aja lemmik on tal avokaadomääre, mida ta teeb ja timmib siin meil ise.

smuuti

smuuti

ehted

Kala. Kes ei tahaks süüa kala? Iga päev ei tahakski, aga vahest tahaks küll. Hea ahjus küpsetatud kala värske salatiga ja pärast veel maitsev magustoit…see on meie lemmiklõuna. Ja ikka nädalavahetus on see aeg, kus saab lõunat nautida koos, kenasti kaetud laua taga istudes, toitu nautides ning vesteldes.

lõuna

toit

Mõnikord tahaks mina juba sööma hakata, aga K arvab, et temal tarvis mõned head toidupildid teha. Eks vist see toidupildistamine on eesti inimese viimaste aastate suur hobi. See-eest aga saavad järeltulevad põlved näha, mida vaaremad-isad omal ajal sõid.

toit

Otseloomulikult loetakse meie kodus palju raamatuid, aga kuna raamatud saavad ennem loetud ja tagasi raamatukokku viidud, kui pildile püütud, siis siin vaid kaks sellest suurest hulgast, mida ma jõuan tegelikult kuudega läbi närida(näriks rohkemgi, kui aega oleks).

Üks viimaste kuude lugemiselamusi on kindlasti Kaidi Laur-i “Hingest aus. Kuidas elumuutuses ennast leida”.

Ei seda ei pea lugema sugugi vaid siis, kui on mingid elumuutused. Seda võib lugeda täitsa niisama või elumuutuste vahel või peale elumuutusi või nende ajal. Kuidas soovi on. See on lihtsalt väga aus raamat. Ilusate tunnete ja mõtete raamat ja ka vähem ilusate tunnete ja mõtete, sest neid kõiki võib meis ühel või teisel ajal esineda. Lugesin seda ja jõudsin järeldusele, et peaks selle endale päris koju ostma. Et saaks seda kätte võtta, kui tuju tekib või mõnda mõtet tahaks üle lugeda. Ja lihtsalt istuda ja mõelda selle mõtte üle.
Ma ei ole eriline eneseabiraamatute fänn, aga see konktreetne tõesti kõnetas ning lisaks meeldis mulle väga kujundus.

raamat

Ja teine raamat, mis pildile püütud, on “Väike nurgapood”, autoriks Nicola May.
Lihtne lugemine, aga mis ometi haaras ja oli mõnus lugeda. Kui loed palju aimeraamatuid, on väga mõnus võtta vahelduseks midagi lihtsamat, aga sellegipoolest sisukat. Eelpoolmainitud raamat seda kindlasti on.
Rosa, kes elas suurlinnas üpris kehvakest ja pidetut elu ning oli kasvanud ilma oma vanemateta, sai ühtäkki päranduseks väikelinnas ühe seisva ja kehvas olukorras poekese. Poodi müüa ei tohtinud, mingeid kogemusi poepidamiseks tal polnud ja veel vähem oli aimu, kes talle sellise päranduse tegi. Nii avastas Rosa ennast üleöö Cockleberry Bay külas ja otsustas, et püüab poekesele hinge sisse puhuda. Kuidas tal see õnnestub, kes teda aitab, mis rolli mängivad kogu loos uudishimulikud külaelanikud ja kas Rosa saab lõpuks teada, kes talle selle poe pärandas…seda tuleb ise lugeda.

raamat

Ma ei tea, kas hiljutisest paksu, paksu raamatu lugemisest või pingelangusest, aga koos eile alanud teise poole puhkusega, tabas mind ka seljahäda. Ma pole siiani selgeks saanud, mis selle jama mul aeg ajalt vallandab. Kahtlustan aga seda, et niikui ma pean plaani teha hästi palju tööd, võtab selg minu asemel vastu otsuse puhata ja olla rivitult. Reedel töölt tulles mõtlesin, et jess, K sõitis päeval koos isaga Lõuna-Eestisse suguvõsa kokkutulekule ja laekub alles pühapäeva õhtuks. See tähendab, et mul on aeg iseenda päralt. Aega teha ära mitu pikalt ootejärtsus seisnud tööd ilma selleta, et pean mitu korda päevas tegelema söögi tegemisega. Aga….õhtuks oli viuhh ja seljavalu platsis. Eriti nõme on see, et selle probleemiga ei saa isegi rahulikult logeleda, sest mitte ainumaski asend pole mugav ja valutu- ei istumine, seismine ega lamamine. Kui esimesed ilmingud õhtul tekkisid, hakkasin kohe võimlema, sest konkreetsed harjutused mis võtavad lahti kintsulihastes need seljavalu tekitavad punktid, on mul ammu teada ja need toimivad. Tegin, hoolega tegin…ja siis läks olemine hoopis veel kehvemaks. Järelikult oli vale aeg tegemiseks. Öö möödus suhteliselt magamata, sest keerata ja pöörata ei saanud ja kuidagi polnud hea olla. Hommikul esimese asjana otsisin välja oma teibirulli…aga see oli sisuliselt otsas. Kiire mess sõbrakesele, kes saaks aidata ja komberdasin juba varahommikul tema poole, et selg ära teipida. Õnneks elab ta lähedal, seega kohale jõudsin vähese vaevaga. No ja siis koju tagasi juba märksa sirgema seljaga ning taas võimlema. Nii minu esimene puhkusepäev mööduski töö tegemise asemel võimeldes ja erinevaid taimseid preparaate manustades ja peale määrides. Mingis sundasendis õmblemisest või lugemisest ei saanud juttugi teha.
Tänane hommik algas juba märksa parema enesetundega ja isegi öö möödus nii, et ma ei märganudki. Täna annan veel endale asu, võimlen ja tohterdan, sest selg vaja korda saada. Puhkuseks on ju ometi plaanid :) Eks need seljavalud, mis pole otseselt seotud selgrooga vaid just lihaskonnaga tulevdki tegelikult pikematest sundasenditest. Küllap oli puhkuse ajaks jälle saavutatud piir istuva tööga + lugemine ja viimase aja pingeline töögraafik, mis tähendas õmblemist, pildistamist jne. Kõigil neil on mingid poolkummargil sundasendid olemas.

loodus

Ja et kogu seda monoloogi mitte lõpetada pessimistlikult(optimist teab, et selg saab peagi terveks), siis siia lõppu tuleb väike pildiseeria ühest jaanipäevaaegsest jalutuskäigust koos K-ga Vesiroosi terviserajal. Igapäevaselt on elu õnneks märksa toredam, kui mõnel hädisel seljavalupäeval aastas. Homsest naudime puhkust koos oma armsatega ja igasuguste tegemistega.

terviserajal

terviserajal

terviserajal

terviserajal

terviserajal

terviserajal

This entry was posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD.. Bookmark the permalink.

2 Responses to August

  1. oravake says:

    Sul on ikka nii mõnusad pildid. :)

    Mis leivatekku puutub, siis isetehtud leib on ikka hoopis midagi muud. Ma viimati siin kodus mõtlesin ega suutnudki välja mõelda, kui kaua meie juuretis kestnud on. Igatahes kümme aastat kindlasti, ilmselt veidi rohkem. Vanaorav kunagi ise tegi. Ja ei mingit pärmi! Puhas rukkijahu – soovitavalt täistera – ja lisandid (seemned, linnasejahu, mõnikord rosinad või priiskamise hetkel :P sibul-peekon, aga seda siiski üpris harva), suhkruks toorroo- või palmisuhkur. Ja minul on seda mõnusam, et leivategu on me majas puhtalt meeste töö. (Üks abikaasa ja ema võib ju mõne asja puhul laiselda ka.)

  2. Administrator says:

    Aitüma, oravake :)

    Sul ikka puhas rõõm, kui mehed leivateo ette võtavad. Ma pole õnneks veel loobunud, katsun ikka harjutada parima tulemuse poole, aga kuni ei tule päris see kõigekõigem, ostan vahel ka käsitöötegijate leibasid. Ühe sellise pätsi eest saaks küll 5-6 poeleiba, aga…õnneks me pole suured võikusööjad, seega vahest kannatab osta .

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga