Korfu. 9.osa – tagasi Kassiopis

Jah, nii kahju kui sellest ka pole, saab iga reis otsa. Tegelikult kohal olles ma lükkasin seda mõtet peas nii kaugele, kui sai. Täpsemini viimase õhtuni, kui tuli silmitsi seista kohvrite pakkimisega, sest hommikune transfeer oli juba enne hommikusööki. Kohvrite pakkimise lükkasime aga päris hilisesse aega. Alles siis viskasime asjad kokku, kui olime tulnud tagasi hotelli oma puhkuse viimaslt mõnusalt õhtusöögilt kohalikust Kreeka rahvuslikust restoranist/tavernast.

Reisi viimast päeva tuleb alati veeta nii hästi, et pole aega ärasõidule mõeldagi.
Nii otsustasime veeta selle meile kõige enam meeldinud kohas ja nautida päeva 100%-se kohaloluga. Eelmisel aastal võtsime ärasõidu päeval ette matka mägedesse ja oleks seda meelsasti teinud ka sel aastal. Paraku elasime seekord sellises kohas, kus selja taga ei olnud kohe mäge võtta ja nii nagu meile meeldib – püstloodis üles ronida – kusagil lähedal ei saanud.
Kuna kõik ei peagi olema nii, nagu korra on juba olnud, tegime otsuse tänavusest piirkonnast lähtudes. Matkata meile meeldib hullusti, aga jätsime siis selle lõbu mõneks teiseks reisiks.

25. juuni hommikul sõime oma viimase hommikusöögi ja asutasime ennast palavuse kiuste jälle bussipeatusesse bussi ootama. Justnimelt, otsustasime sõita tagasi Kassiopisse. Kassiopi oli meie selle aasta kõige lemmikum paik.
No Arillas ja päikeseloojangu rannik meeldisid meile samuti väga, aga need kumbki polnud kohad, kuhu oleks olnud mõtet minna terveks pikaks päevaks ja pealegi sinna saamine liinibussiga oli pisut raskendatud. Logase rand oma muljetavaldavate kõrgete liivakaljudega on pigem õhtune imekaunis vaatepilt või päevane rannas lustimine. Seal pole terveks päevaks piisavalt tegevust, kui rannas lebotada ei viitsi.
Arillasesse läheks aga pigem siis juba nädalaks ja liiguks sealt erinevatesse kohtadesse. Võib – olla näiteks siis, kui olen kõvasti vanem ja ei viitsi enam nii palju ringi transvaalitada. Ehk õpin ka mina kunagi ära päevad läbi lihtsalt lesimise ( kübar nina peal ja mahlakokteil käes), aga praegu on see minu jaoks veel lootusetult tüütu tegevus. Või kuidas selle vana koera ja õppimisega lood olidki…
Praegu tahan ma veel näha, tunda, kogeda, ronida mööda kaljusid nagu vilgas elukas, naerda koos lapsega laintes möllates ja uusi kohti avastades. Jah, ja miks mitte mõnes nooblis söögikohas head toitu nautides ja sümpaatset kelnerit vaadates :D (minu jaoks liiga noor, K jaoks liiga vana, aga silmailuks väga ok :P)

kassiopi

Niisiis olime taas kella 11 ajal Kassiopis. Ilm oli suurepärane. Palav, lausa kuum, aga seekord väga tuuline. Tuul tegi olemise mõnusaks, aga ettevaatlik tuli olla päikese suhtes sellegipoolest. Näksab salaja nii, et anna aga olla.

Kõndisime mööda tuttavat tänavat alla mere poole.

kassiopi

Jalutasime sadamas veidi ringi ka sellel poolel, kuhu eelmisel korral ei läinud.

kassiopi

Siin paistavad nüüd need vanad kindluse varemed, millest üle – eelmises postituses juttu oli.

kassiopi

Mööda seda teed, mis seal eespool rannast üles lookleb, me edasi läksimegi

kassiopi

Eemalt paistiski varsti see Kassiopi pearand ja poolsaar, mida me peagi avastama suundusime

Kui aga meri vaatab sulle kogu aeg vastu, siis kiusatus ujuma minna tekib lootusetult sageli. Võtsime suuna jälle vasakule, sest paremale jalutada polnud teed. Kui olime piisavalt kõndinud, leidsime endale raja, mis viis alla rannakaljudele. Selles kohas tuli kasutada oma ronimisoskust ja selleks, et leida endale mõnus supluspaik ületada suuremaid ja väiksemaid kivimürakaid. Tuli välja, et mina olen märksa nobedam mägikits, kui K. No eks mul on olnud muidugi juba pikem elu sellist tegevust harjutada ja sellevõrra olen mina ka julgem ning osavam. K -l tuli sellistel kivimürakatel turnimist teha elus esimest korda ja pealegi on ta suhteliselt ettevaatlik, võrreldes minuga. Pea ees väga kuskilegi ei põruta. Nii tuligi tal tegeleda kahe asjaga. Esiteks vaadata, kuhu ise astub ja kuidas kust alla või üles saab ja teiseks pidevalt valvata mind. Mina ei näinud selleks küll vajadust, aga tema arvas, et peab mind taltsutama ja valvama. Kogu aeg pidin ma kuulma seda, et emaaaa, no kuhu sa ronid ja vaata et sa alla ei kuku :D ja ootaaaa, ma tulen kohe annan sulle käe….noh, selle aja peale kui ta saabus olin ma juba ammu seal, kuhu olin teel ja tegin böööö :D

kassiopi

Pole hullu, õpib temagi mägikepslemise selgeks, kus ta pääseb. Mingi annus ettevaatlikkust pole loomulikult kellelegi veel kahju toonud. Eks olin minagi esimest korda Norras mägedes käies nii aastal 1996 ettevaatlikum ja pelglikum. Sellest ajast põen ma muidugi vaibumatut mägedearmastust. No ja tegelikult on selle asjapulgandusega ju nii ka, et ise on alati lihtsam julge olla, kui et vaadata oma laste(või ema) julgustükke kõrvalt, eksole. Meie noorem R on minuga väga sarnane igalepooleronija ja issameie küll- kui ma kõrval olen, olen alati rabanduse servast kinni hoidmas.

kassiopi

See oli siis see koht, kust me üritasime ujuma saada. Korralik pesumasina tsentrifuug. Kivipesu saab teha niks naks ja valmis.

Ühesõnaga me jõudsime sinna, kuhu olime ronides teel olnud. Ühte omameelest mõnusasse kividevahelisse prakku. Viskasime pealisriided maha ja haaa…katsu sa sinna vette saada, kui laine on nii äge, et viskab koos kivide kolinaga sind kuivale tagasi. Ohsamait, see oli lõbus. No see ei olnud muidugi lõbus, kui ülesoolatud vesi silma sattus. Siis roomasid nagu haavatud kaheksajalg(mitte et ma tean milline ta on) kaldale tagasi ja püüdsid käsikaudu leida oma rätikut, et silmad jälle nägijaks saaks. Aga muidu oli ikkagi lõbus ja naljakas.

kassiopi

kassiopi

Ühel hetkel saime aru, et tuleks veidike üle kivide tagasi ronida ja paremasse kohta ujuma minna. Kui ümber abaja on kive vähem, siis peksab ka vett vähem. Jätsime oma riided sinna, kus nad olid, ronisime üle kivide oma urust välja ja jäime sinna lähedale suplema. Just suplema, sest ujumisest oli asi lainega võideldes kaugel. Peale meie olid selles toredas kohas veel 3 inimest, aga keegi ei lasknud ennast üksteisest segada.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Kui lainevõitlusest küllalt sai, vahetasime riided ja asutasime ennast edasi matkama. Jõudsime jälle Kassiopi kõige suurema rannani ja läksime avastama selle kõrval paiknevat väikest poolsaart. Liikusime oliivipuude vahelt ikka edasi ja edasi, kuni jõudsime nii kaugele, et edasi enam ei saanud.

kassiopi

Selle kivinuka taga oli meil hiljem üks ujumiskoht. Ilus väike laht.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Imetlesime vaadet ja ronisime kõrgustest alla, poolsaare alumisele korrusele. Seal oli siis see kohalik nii-öelda tunnusmärk, ehk üksikrahn(kummalisel kombel paistab ta pildil kõvasti väiksem, kui tegelikkuses oli).
Istusime vette laskuval kaljul, vaatasime merd, kuulasime lainete müha, trotsisime tuult ja nautisime päeva. Täiesti kahekesi, nagu maailma otsas.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Eelmisel korral nähtud “kollane kummipaat” võitles lainetega võisteldes ennast ikka edasi ja edasi sõitma. Nagu kummipart pesukausis.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Aeg oli ennast pealelõunasesse aega veeretanud ja pidasime söögiplaane. Olime nälja tekkides paraku umbes sama kaugel, kui eelmisel korral ning nii ei tekkinud meil mingit kahtlust, kuhu me taas oma sammud seame. Ikka sinna imeilusa vaatega restorani terrassile, kus olid maitsvad söögid ja rahulik atmosfäär.

kassiopi

Sealt eemalt see meie restorani terrass paistabki

kassiopi

kassiopi

Kelner tundis meid üle-eelmisest päevast ära, naeratas ja teadis, et meil pole kuhugi kiiret.
Mõne aja pärast võttis meilt tellimuse, ajas juttu ja läks rahulikul mõõdetul sammul tellimust edasi andma.
Meie sel ajal nautisime vaadet, naersime jälle mingeid ainult meile mõistetavaid nalju, tundsime mõnu soojusest ja kaunist päevast ning tajusime aja peatumist. Seekord kohisesid all rannas lained nii kõvasti, et summutasid vaikselt mängiva meeldiva muusika. Vaatamata aga meie mõlemi muusikalembusele, oli sel korral laintemüha ja tuule kokkumäng piisavalt harmooniline, et seda naudinguga kuulata ja kõlarist kostvale muusikale eelistada. Kelner millegipärast vabandas tugeva tuule pärast, aga meie pigem nautisime seda. Tuul, lained…no mõnus oli, kuidas see võiks segada? Pealegi terrassi ääres olev klaasist piire varjas istudes tuule täiesti ära. Vat kui püsti tõusid, siis oli tõesti parukas peas tagurpidi. Aga tühja sellest.

Jah, muidugi! Kui on vaja reisile ilus punkt panna, tuleb seda teha kaunilt. Alustasime oma lemmikjoogiga – külm Freddo Cappuccino mõlemile.

kassiopi

Proovituist oli selles kohas kohvi peaaegu et parim. Sama hea oli see jook ka Pargas, kus saime teada, kuidas seda tehakse ja millist külma kohvi ei tohi kunagi endale tellida.

Mina soovisin meie puhkusereisi viimasel lõunasöögil nautida veel kaheksajalga, K aga otsustas hoopis klubivõikude kasuks. Noh, laps on laps – lihtne toit läheb hästi peale ja maistvalt olid nad tehtud tõesti.

kassiopi

kassiopi

Jagasime sööki sulle – mulle ja nii saime mõlemad erinevaid maitseelamusi.

kassiopi

Praegu ma juba siiralt igatsen neid laisku ja aeglaseid söömaaegu. Tagasi kodus ja tööl pole kahjuks aega istuda lõuna ajal mõnel terrassi, lasta tuulel juustes sasida ning hea söögi juures lubada unistustel lennata. Nii võib lõuna pikaks venida ja kolleegid näljast ära nõrkeda oma söögikorda oodates.

kassiopi

kassiopi

Jah, tore lõunasöök oli ja ainult meie kaks teame, mis meid siiani seda meenutades hirmsasti naerma ajab.

Lõpuks saab aga isegi kõige mõnusam lõunasöök läbi. Tõusime lauast, jätsime personaliga head aega ja läksime oma teed.

Edasi minnes jäime vaatame seda pooleliolevat maja….noh, aknad on tal küll pisut kaootilised ja väikesed, aga pidasime seda kõlbulikuks küll. Ikka selleks, et endal võiks üks mõnus pesake siin tõesti olla. Saaks ise suviti soojas ja rahulikus kohas käia ja armsaid inimesi võõrustada. Unistamine pole ju ometi keelatud :)

kassiopi

Jalutasime mööda maalilist rannikut edasi, kuni jõudsime taas sellisesse kohta, kus tekkis ujumise isu. Ikka kribinal mäest alla ja vett nautima. See abajas oli küll veidi rahulikum, aga lainetas siingi. Kaljukünkaid oli palju ja nende vahelt leidsime mõnusaid rahulikke “vanne”, kuhu perioodiliselt üle ääre vett sisse viskas. Veetsime vees mõnusa lõõgastava tunnikese.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Iga ilus päev veereb omasoodu õhtusse. Mõistliku ajavaruga jalutasime Kassiopi keskusesse tagasi ja plaanisime külastada veelkord ühte sealset kauplust, mis osutus seekordse reisi lemmikuks. Sealsetes poodides müüdav pehme Itaalia puuvill ja lina lihtsalt lummavad. Kui ma kodus leian lõpuks koha, kust selliseid pehmeid ja mõnusaid linaseid ning puuvillaseid kangaid osta saan, hakkan vaid nendest riideid õmblema. Seni ette sattunud ja katsutud pole ükski mulle olnud see õige.

kassiopi

kassiopi

Varsti jalutasime edasi, sest bussi väljumise aeg oli lähedal. Mõnus päev Kassiopis hakkas läbi saama. K ostis endale ühe topsi jäätist, sõi selle bussipeatuse pargipingil istudes ära ja oligi aeg ära sõita.

kassiopi

kassiopi

Teel olid nagu ikka ilusad vaated, mida tuli pildile püüda.

kassiopi

kassiopi

Bussist sõidu ajal pildistamine pole just kuigi mugav, aga siiski teostatav. Mõned stiilinäited kitsastest ja käänuslistest teedest.

kassiopi

Järgmisel pildil on tavaline situatsioon….vastu tuleb auto, koos sõitma ei mahu ja autol tuleb tagurdada, kuni tekib mõni tasku, et buss läbi lasta.

kassiopi

kassiopi

ja mõned vaated veel

kassiopi

kassiopi

Taoline atraktsioon oli olemas meie eelmise aasta peatuspaiga Benitsese rannas ja K-le see väga meeldis. See pildil olev on Ipsose rannas, Gouviast edasi, linnaliini bussi nr.7 lõpp-peatuses.

kassiopi

Olime tagasi Gouvias. Jalutasime vaikselt bussipeatusest asulasse ja enne hotelli minemist tegime ühe jalutustiiru hoopis teise kanti. Seal pidi olema apteek, kuhu meil mitu päeva polnud õnnestunud sisse saada. Nädalavahetusel on seal apteek kinni ja käes oli esmaspäev. Mõtlesime, et ehk avaneb võimalus apteeki siiski enne ärasõitu külastada. Miks me sinna üldse minna tahtsime? Nimelt sellepärast, et eelmisel aastal ostsime apteegist ühe oliivišampooni, mis osutus väga heaks ja pidasime plaani ka sel aastal sealt sellise osta. Täitsa olemas oli apteegis ja ära me ta ostsime ning järgmisel päeval avastasin, et ka lennujaama kaupluses on see sari sees. Tagasiteel külastasime veel ühte poodi, et koju pudelikese kohalikku head oliivõli osta ja siis juba otse hotelli.

Toas pesime endalt päevase palavuse ja soolakihi maha ning asusime kohvreid pakkima. K maadles oma flamingoga, sest sellest oli tarvis viimane kui õhuraas välja pressida. Pean mainima, et see oli lõbus vaatepilt. Kuid…selline oligi kaup, et ise laseb tühjaks ja vaatab, kuidas selle seltsilise oma kohvrisse ära paigutab. Ikka täitsa hea oli, et tulime sel korral reisile kahe pooltühja kohvriga. Sisse ta selle pressis ja oli õnnelik, et kõik kohvrisse mahtus.

Kotid koos, oli vaja minna kusagile sööma oma seekordset viimast õhtusööki Korfu saarel. Valituks osutus rahvuslik taverna, kus mõned õhtud tagasi tegelikult käisime. Toidud olid seal head, teenindus suurepärane, hinnad taskukohased ja meelelahutus meile sobiv. Pererahvas võttis meid vastu nagu vanu tuttavaid ja K haarati kohe tantsima. Mina tellisin rahulikult toidud ja nautisin lapse soovi kõigest osa võtta. Teist korda tegin ainult selle vea, et jätsin jälle fotoka tuppa. K telefoniga tegin küll video, aga kätte ma seda sealt ei saa. Mingi konks on, mis tuleb selgeks saada. Õigemini ma tean, kuhu koer on maetud, aga pole sellega siiani tegelenud. Sõime oma lemmikut, grillitud köögivilju, marineeritud kaheksajalgu ja küpsetatud juustu. K tantsis terve õhtu nii, et selg märg ja silm säras. Kõik nädalaga söödud jäätisekalorid said kõvasti vatti.

Ükski pidu ei kesta lõpmatuseni ja tuli meilgi lõpuks lauast püsti tõusta, südamlikult hüvasti jätta ning enne hotelli minemist külastasime meile tuttavat itaallaste pitsarestorani, kust tellisime endale hommikusöögi. Nimelt hommikune transfeer läks nii vara, et hotellis hommikust süüa poleks olnud võimalust. Üks maitsev pitsa kaasa võtta tundus igati hea mõte.
Oma viimase päevaga võis täiesti rahule jääda. Oli kaunist loodust, vaikust ja rahu, palju ujumist, head sööki, tantsu, naeru ja tulevärki.

kassiopi

See foto on tehtud selle taverna sissepääsu juures. Majaümbrusega sulab kokku taverna õueala, mis läheb edasi üle katusealuseks ja köögiks.

Hommikul läks kõik nagu lepase reega. Pestud, pakitud ja õue transfeeri ootama. Buss jäi minutit 10 hiljaks, aga see polnud probleem. Bussis kohtusime jälle meie tuttava eestlastest perega ja kohe läks muljete vahetamiseks. Kui on suurem seltskond, siis lähevad kõik tegemised ja ootamised kiiremini. Lennujaamas said kõik protseduurid ilma probleemideta tehtud ja olimegi ootealal. Lennukisse laskmiseni oli piisavalt aega, leidsime endale istekohad ja jätsime K ning tuttavate meespoole kohvritega istuma. Mina läksin koos naispoolega poodi. Tahtsin vett osta ja proua soovis kohalikku kommi. Jäime aga rõõmsalt poodi ringi vaatama ja lisaks vajalikule tegime mõne ostu veel. Mina ostan teist aastat juba lennujaamast Tšitsibirat – see on siis selline vurtsuga ingverijook, mis on nende rahvuslik. Veidi aja pärast tuli paari meespool hingeldades meile poodi järgi, et kus me kondame, juba saab lennukisse sisse :) Jah, mehed ja lapsed, alati ärevad :P Ega siis lennuk kohe ära ei lenda sellpärast.

kassiopi

Oma lennuk jäi pildile püüdmata, aga siin on üks, mis ootel ja teine selle taga just läks lendu.

Aga…maksime ära, läksime võtsime oma asjad ja suundusime kõik neljakesi rõõmsalt lennukisse. Tagasilennuks oli SmartLynx-il suur lennuk. Istuma sattusime nii hästi, et kolmeses reas jäi üks koht vabaks. Meil seega ruumi mõnusalt igate pidi ennast sirutada. Lend väljus minutilise täpsusega.

Kaks pilti lennukist linna suunas

kassiopi

kassiopi

ja sellelt paistab Kerkyra linn ja linnast põhja viiv tee

kassiopi

Sellel pildil on nüüd hästi paistmas Gouvia Marina ja sellest edasi ongi kohe meie peatuspaiga ujumislaht.

kassiopi

Kui juba kaugemal olime, paistsid kõrgustest huvitavad lapid, nagu maalähedastes värvides lapitekk. Kus see oli…pole aimugi.

kassiopi

Ja siis tulid pilved….maa jäi kaugele alla…

kassiopi

Eks muidugi, ära lennata on alati kurb, aga midagi pole teha. Selleks korraks sai meie Korfu reis jälle läbi. Tagasilend sujus hästi ja Tallinnas olime kohal plaanipärasest varem. Ka Eestis võttis meid vastu päikeseline ilm, aga õhk oli kõvasti jahedam. Vahelduseks muidugi päris mõnus – ei olnudki palav ja lehvik lebas töötuna kohvris.
Ootasime ära pagasi, jätsime hüvasti uute sõpradega ja suundusime trammi peale.
Käes oli sügav pealelõuna ja teades, et kodus ei oota meid keegi sooja toiduga, läksime esmalt kohe hoopis sööma. Ju me lootsime, et täis kõht leevendab kurbust, sest tahad või ei taha – ikka on natuke kurb tunne, kui puhkus saab läbi.

kassiopi

Lõpuks üks tunnine rongisõit ja olimegi kodus tagasi. Puhanud, ujunud, päikest saanud, käinud, näinud ja õnnelikud.

Reisijutud said jutustatud ja nüüd ma natuke seedin ja siis kirjutan lühikese kokkuvõtva loo.

This entry was posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD.. Bookmark the permalink.

4 Responses to Korfu. 9.osa – tagasi Kassiopis

  1. Gaida Kabral says:

    Väga tore ja muhe on lugeda ja pilte vaatasin kohe mitu-mitu korda. Soojuse ja olemise selguse/kerguse annad Sa piltidega suurepäraselt edasi!

  2. Administrator says:

    Aitäh, Gaida! :) Püüan oma seosetut loba piltidega kompenseerida ja tore, kui see õnnestub :D

  3. pille ambur says:

    Aitäh Ingrid!
    Tõesti ülimalt mõnus lugemine . Tundub, et mulgi tuleb uuesti Korfule lennata. Igatsus tuli peale, eriti need hingematvalt kaunid päikeseloojangu d ja armsad kitsad tänavad ja värvilised teed ja rajad . Sul ikka suurepärane anne kõik nähtu ülestähendada ja talletada . veelkord kniks ja kummardus.

  4. Ingrid says:

    Aitäh, Pille! Tore, kui suutsin pakkuda virtuaalset reisi koos meiega :)

    Iga kell oleksin nõus ise samuti tagasi minema :)

    Tänud, tänud, tänud :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga