Eelmine postitus lõppes Sidarist lahkumisega ja selleks korraks oleme jõudnud vastu õhtut imelisse paika nimega Logas.
Pildil otse ees paistab Kreeka riigile kuuluv viimane kõige põhjapoolsem saareke – Erikousa.
Logas asub mitte eriti kaugel Sidarist ja Cape Drasti-se rannast. Kallas koosneb seal pehmest liivakivimist, kuid erinevalt teistest kohtadest on kallas Logases tavapäratult kõrge. Kohaliku külakese Peroulades-i servas, kus muide võib suhteliselt odavalt kõhu täis süüa – on korraldatud ainus laskumine kõrgelt rannakaljult alla randa.
Laskudes mööda seda teed ja betoontreppi, satutegi Logase randa. Tegelikult on seal järsakujalamil mitmeid metsikuid rannaribasid, kuhu võib Logasest liikuda mere mõõna ajal. Tähtis on sealt lihtsalt enne tõusu tagasi tulla, muidu tuleb tagasi hoopis ujuda.
Inimesi on vähe, randades pole mingeid tavapäraseid atribuute. Kuidas saakski eks, kui tõusu ajal sedasi kõik lamamistoolid ja muu kraam lainte abil ujuma pääsevad ja kaladele pikutamiseks purjetavad.
Kuna see on Korfu saare läänekallas ja kallas on väga kõrge, siis umbes keskpäevani on kogu rand varjus. Pärast aga ei leia te seal rannas lapikestki varjulist kohta. Seega, kui kavatsete minna aega veetma nendesse kaunitesse randadesse, võtke heaga ise päikesevari kaasa. Igas kohalikus marketist saab neid osta umbes 6-8€ eest.
Üleval, enne allalaskumise treppi, on suur tasuta parkimisala, töötab mitu tavernat kus avanevad vapustavalt kaunid vaated Joonia merele ja loomulikult on Logases päikeseloojangud….kus päike loojub täpselt ranna vastas.
Loomulikult laskusime meiegi alla randa ja veetsime seal tublisti aega. Tundus, et K-le oli see paik eriti hingelähedane, sest seal ta läks kuidagi enda sisse ja oli mõtetes eemal, samas lapselikult rõõmustades lainte üle. Eks endalgi tekkis seal kummaline äraolev tunne.
Meri oli sel õhtul päris särtsakas ja vahune.
Leidsin rannast ühe mummulise nässu…ei teagi, mis see olla võiks. Keegi aimab?
K üritas kaljuõnarustesse saada. Tasuks sai püksid märjaks. Laps lustis ja meri vallatles vastu.
Seal üleval kõrgel on vaateplatvorm, klaasist.
Otse järsaku kohal on kohvik “7th Heaven”.
Kohvikust on järsaku kohale ehitatud klaasist vaateplatvorm. Justkui eimidagi erilist, aga nii mõnegi süda teeb seal jõnksu, kui näeb enda all tühjust. Loojangu ajal on seal pildistamiseks lausa järjekord.
Rada alla randa tundub kõrvalt vaadates päris hirmuäratav, aga on tehtud sellisena, et laskumine oleks suhteliselt lauge ja kõigile jõukohane.
Trepilt avanevad hingematvalt kaunid vaated. Tahaks sinna seisma jääda ja jäädagi imetlema….
Astmed muide, on väga laiad ja päikese poolt kenasti kuumaks köetud. Sellepärast vastu õhtut kui kuumus raugeb, soojendavad inimesed ennast astmetel nagu sisalikud ja ootavad loojangut.
Seal taga lõpus paistabki Cape(Akra) Drastis
Astmed on paigutatud laskudes mõnusalt amfiteatrit matkides ja sel viisil ei sega keegi kedagi nautimast uinuva päeva värve.
Põhja vaadates paistab Cape Drastis nagu painutatud plasteliinist moodustis.
Kui on soov minna Logase nimetusse naaberranda, kus on vähe inimesi ja keegi kedagi ei sega, tuleb ette võtta teekond piki kaljut, mis ei ole väga pikk ja vee sügavusega kõigest veidi üle põlve. Muidugi mõõna ajal.
Tasapisi saabus õhtu. Jõudsime Logase randa spetsiaalselt suhteliselt hilja, et vaadata loojangut istudes ” Seitsmendas taevas” ja jalutades rannas. Loomulikult ei olnud me ainsad, kes tulid sinna sellise sooviga, aga mingit ülerahvastatuse tunnet ei tekkinud õnneks samuti. Lubasime endale kohvikus mõnusa jäätise ja alkoholivaba mochito.
Sellised kõrged liivakaldad ei ole absoluutselt Korfule karakteersed. Midagi taolist te kusagil mujal saarel ei kohta.
Õhtul värvuvad peaaegu valged kaljud õrnalt kollakas-oranžiks, päike enam ei küta ja õhus hõljub imeline rahu. Inimesed ujuvad viimaste päikesekiirteni, kuni meri hakkab tõusma.
Lõunasuunas, kuhu paistab kõige paremini alumiselt vaateplatvormilt, pasitavad kaljud õhtul eriti reljeefsetena, kuid minna sinnani niisama ei õnnestu. Saab ainult ujuda. Vesi on seal vastu kaljut kohe sügav.
Kuni veel valgust, pakkus Petros meile abi, et saaksime koos pildile jääda.
Klaasist vaateplatvorm….tikk-kontsadel sinna vist siiski minna ei tahaks :D
Viimased kuldse päeva sekundid….
K otsustas, et läheb alla randa tagasi, oma hetki püüdma…
Päike hakkas vajuma horisindi taha ning värvid muutusid sel ajal hetkega intensiivseteks, mitmetoonilisteks õhtuvärvideks.
Pimeduse saabumiseni jääb 20 minutit ja kõik astmed ning parimad kohad kohvikus on inimeste poolt hõivatud. Piirid kaovad ja erinevatest riikidest saabunud inimesed on sel hetkel ühendatud omavahel imekauni loojanguga.
Kohvikust lastakse vaikset ja müstilist muusikat, inimesed püüavad kõneleda vaikselt ja kuulda on ainult lainte sahinat(ning fotoaparaadi klõpse).
Lahkuva päeva viimased sekundid. Aeg ongi ilmselt kõige paremini tajutav päikesetõusul ja loojangul, kui päikese jooks silmapiiri taha muutub eriti rutakaks ja silmnähtavaks. Nii nagu ei kunagi, on tajutav öö ja päeva vaheline õhuke piir.
Päike loojus. Päev hakkas lõppema, kuid maastikud on endiselt kaunid. Taeva värvid on veel erksamad.
Korfule sattudes, käige kindlasti ära Logases ja jääge sinna päikeseloojangut nautima.
Järgmises postituses suundume Kassiopi randadesse.
PS. Alati ei pruugi muidugi vedada. Meie uued eestlastest sõbrad läksid rendiautoga järgmisel päeval samuti Logasesse, et loojangut nautida ja paraku sellist kaunist vaatepilti ei saanud. tTevas läks loojangu ajaks pilve. Seega jah, ilmaga meil vedas väga ja sinna minekut planeerides peaks vist ilmateadet uurima.