Nii lihtsalt on

Jah, mulle on kallale tulnud väsimus.
Juba teist nädalat olen ma ei liha ega kala, ehk siis haakisin töölt endale külge mingi pahalase, mis pole päris pahaks läinud, aga hea olla samuti pole ja see mittemingisugune enesetunne on sindrima väsitav. Loomulikult aitab sellele närusele enesetundele kaasa ka lagipeas pikutav ühtlaselt hall taevas, mis on õndsalt meie kohale laotunud ega kavatsegi kusagile liikuda. Kell 9 on veel pime, kell 13 on ikka pime, kell 14 on juba pime ja nii ongi tunne, et vegeteerid siin ringi nagu mingi ööloom. Pidevalt haigutades ja silmi nühkides. Ma küll jälle kordan ennast, aga karu on üks tark loom – kui ikka pime ja närune aeg, tuleb magada.
Ühesõnaga tahtsin natuke kiunu ja vingu endast välja lasta, sest ühelgi normaalsel inimesel ei peagi olema kogu aeg suu kõrvuni ja trillatrullatrolla.
Sellises olekus hakkan ma soovima igasuguseid veidraid asju. Eile ütles sellepeale mu poeg, et ema, sa oled ju alati olnud majandusliku mõtlemisega, sedasi ei saa :D Noh, ma tahtsin, et meie kliimas oleks inimesel kaks kuuajalist puhkust aastas :P Muidugi ma tean, et alati on sellisele asjale vastus – raha ei oleeee ja tean, et nii ei saa. Tegelikult mitte et päriselt ei saa, vaid tasuliselt ei saa. Kui ikka väga kinni kiilub, tuleb võtta palgata puhkust. Aga selleks peab kohe täitsa kinni kiiluma, sest muidu läheb eluke kitsaks ja lapsele on päris kurb öelda, et raha ei ole. Kohtasin täna oma endist tervisekeskuse pereõde ja tema arvas, et ma peaksin saama mõne päeva lihtsalt kodus puhata. No aga kuidas ma sedasi koju jään, kui päris haige nagu ju pole?
Ja siis ma mõtlesin, et raamatukogu võiks ju ometi olla selline koht, kus töötab võlukunst. Ütled näiteks raamatule, et hei, sul on selg must ja saadad ta puhastustöökotta. Raamat ohkab ja suundub lehtede sahinal puhastusse. Või lausud kadunud asjade loitsu ja kadunud raamat ilmubki välja. Ühesõnaga oleks küll ja enam mida võlukunsti abil korraldada aga jah, unistada ju võib. Õnneks pole see keelatud. Pealegi mõni unistus ikka aeg ajalt täitub ka.
Ah, tegelikult mul pole isegi paha tuju, aga see poolpidune olek ja hall taevas on väsitavad. Ma veidi veel kannatan ja varsti panen oma rõdul jõulutulukesed põlema. Ikka selleks, et valgust saada ja valgus teeb päris kindlasti olemise mõnusamaks. Laupäeval, lapse sünnipäeva ajal, juba katsetasingi ära -tulukesed töötavad. Suur suvi pole hiinamaiseid traate nahka pistnud. Küünlavalguse ja tulukeste aeg on käes.
Hetkel võib ja tuleb lubada endale veel veidike laisemat olemist, sest muidu ma kahtlustan võib mu kere pahaseks saada ja päris tõbiseks jääda. Praegu olen suutnud veel selle pahalase kontrolli all hoida ja piirdun pisut kareda ninaneeluga, mis ajab köhatama ning tillukese nohuga. Täna hommikul tõustes teatas K, et kurk valus ja kõrvad pisut lukus…ja see ei ole enam üldse hea uudis, sest tuleva nädala lõpus on minek Saaremaale Võluhääle konkursile. Selline teadaanne lapse poolt tähendab seda, et õhtuid hakkab sisustama sinepijalavann, aur, sipelgapuutinktuur ja varajasem magamaminek. Kuna me mõlemad laekume koju enamasti suhteliselt hilja, siis paljuks seal aega ei jäägi. Isegi õhtusöök platseerub hilisemale ajale, kui tahaks. Lohutab vaid lapse rõõmus hääl, et ema, sa tegid nii maitsva toidu. Ühel õhtul tegi ta mulle ettepaneku pensionile jäädes avada oma kotletikohvik :D Ma pidavat väga maitsvaid kotlette tegema. Nojah, ma küll ei kujuta ennast ette päevast päeva panni ääres kotlette praadimas ja kes seda ütles, et selleks ajaks meie riigis veel mingi pension üldse olemas on. Raba aga tööd teha ja siis kohe tööpostilt jalad ees üle vikerkaare.
Kui õhtusöök kõhtu paigutatud, siis ongi kell juba parasjagu palju. Tõsiseid töid ette ei võta ja kui lapsel koolitööd tehtud, klaver harjutatud, laulud lauldud keerame ennast kerasse ja loeme raamatuid. Hädise olemise õhtud…..ja kaua seda enam endale lubada ei saa, sest mõnedki tööd on tarvis lõpetada ja midagi jõuluvana kontorisse saatmiseks valmis õmmelda. Kui ilm helgemaks läheb, ootavad mõned pered jäädvustamist, sest sellise hallide varjundite spektriga ma keeldun peresid pildistamast.
Kas jõudsin piisavalt halada? Ma loodan küll, sest rohkem ei jaksa. Rõõmus on kõvasti parem olla.

Tegelikult on vahepeal olnud palju toredaid sündmusi.

Kõige tähtsam on see, et minu pesamunal oli sünnipäev. 12 aastat rõõmu ja aina rohkem tunnen seda, et ta on tulnud mind siia ellu õpetama. Kõik lapsed tulevad meid siia ellu õpetama – kes üht, kes teist asja ja õpetavad nad siis, kui sa oled nendega päevast päeva koos. Nii kasvab laps ja kasvab täiskasvanu. Kui viimane on muidugi õppimisvõimeline.
Vaatan oma lapsi ja mõtlen, et elukogemuslikult tean ma asju, mida nendel on tarvis veel õppida, aga oi kui palju on ka minul neilt kolmelt õppida ja mulle tõepoolest väga meeldib neilt nõu küsida, kui ma ise midagi ei tea või pole päris kindel, aga aiman, et noortel inimestel on need teadmised olemas. Üks, mida kindlasti kõik vanemad oma laste kõrval elades õpivad – on kannatlikkus. Eksole, õpid ja õpid, aga vahest ikka kannatust ei jagu. Õnneks aastatega hakkab asi selgemaks saama, sest minu lapsed on osutunud headeks õpetajateks.

Niiet jah, meie piiga sai 12. Sünnipäevapeod on peetud ja nüüd võin mina selle teema umbes aastakeseks riiulisse panna.
Oleme kangekaelselt 12 aastat vältinud igasuguseid mängutubasid ja muid meelelahutuskohti ning pidanud sünnipäeva kodus. Lastele see meeldib.
Kui alguses vanemad ikka küsisid, mis kellani pidu kestab, siis enam ei küsi keegi. Sõpruskond on harjunud, et meil käib sünnipäevapidu seni, kuni külalisi jagub. 10-12 last on tavaline kogus ja peale 3-4 tundi on ära läinud väga üksikud. Ikka need, kel on pärast vaja veel kusagile koos vanematega minna. Enamus kambast pidutsevad meil vaata et keskööni ja sitkemad jäävad pidžaamapidu ning filmiöödki pidama.
Sel aastal olid viimasteks K ja kaks kanget sõbrannat. Peale järgmise päeva hommikusööki tegin neile lõpetuseks kaartide meisterdamise töötoa ja kell 2 päeval lahkus viimane külaline, et tähistada oma isaga isadepäeva.
Midagi tegin sel aastal siiski hoopis teisiti kui tavaliselt ja see teistmoodi puudutab just sünnipäevalauda.
Kui tavaliselt ma olen püüdnud teha midagi huvitavat ja tervislikku, siis sel aastal lõin käega ja tellisin lastele mitu suurt pitsat :) Lihtsalt minu heade kavatsustega juhtus sageli nii, et küll üks ei söö seda ja teine ei söö teist. Isegi kodust jäätist, mis on sisuliselt külmutatud variant banaanidest ja marjadest kõik lapsed ei söö. Kui kodus oled harjunud sellega, et laps sööb kõike ja armastab uusi toiduelamusi, siis unustad lihtsalt ära – enamus lapsi sellised ei ole. Pitsa on aga kõigile nii tuttav toit, et söömata ei jää ükski killuke. Meie peres on jälle vastupidi- pitsa jõuab siin lauale haruharva.
Korvikesed erinevate salatitega tegi K koos varem kohale tulnud sõbrannadega ise valmis. Minule jäi teha nipet näpet asju ja tordi tegi K otsast lõpuni ise. Mis sellest järeldada? Laps on suureks kasvanud. Mina võin südamerahus täita nõudepesumasina funktsiooni ja ajada juttu sõbrannast emaga, kes koos oma lapsega meile laekus.(Minu suureks rõõmuks)

Vahepeal on eilsest saanud täna ja lisandunud kaks uudist.

Esiteks see tore asi, et käisin eile koos K-ga valimas klaverit. Nimelt peale pikka ootamist ja soovimist, osteti meile tööle lõpuks vägagi vajalik klaver. Vana oli üks korralik ront, mille kordategemine oleks maksnud põhjendamatult palju ja kas siiski oleks temast asja saanud, on küsitav. Niikui K kuulis, et lähen õhtul klaverimaale pille proovima, tahtis ta kaasa tulla. Jaaa, oli see vast lahe õhtu. Nii palju klavereid, üks parem, kui teine. Uskumatu, aga ühele teismelisele lapsele oli see nagu paradiis. Nii me seal särasilmselt proovisime erinevaid pille, kuni leidsime selle oma ja õige. Proovima läksime ühte valget klaverit, aga asja käigus rääkisime valge mustaks ja valituks osutus must iludus. Kõigele lisaks tutvusime ääretult vahvate inimestega.
Täna lõuna ajal saabus see suurepärane klaver meie majja ja nüüd saame võtta vastu uhkusega kõik meie majja saabuvad esinejad, kes vajavad klaverit. Sisse õnnistab klaveri juba täna õhtul Siiri Sisask.

Teine uudis pole üldse hea uudis, aga kehvad uudised on alati selleks, et need ära lahendada, onju. Nimelt täna varahommikul hüüdis vannitoast unise häälega K:” Emeeeeee, hiir jooksis praegu vannitoast tuppa!!!!!” Mo püha porgand, mismõttes hiir? Me oleme elanud selles korteris varsti 20 aastat ja siiani on hiired olnud majas täpselt ühel korral 10 aastat tagasi. Siis tõime koju lõksu, saime õhtuga 5 hiirt ja sellega asi piirdus. Ja nüüd siis 10 aastat hiljem, jälle. Urr, ma ütlen. Tuleb minna jälle lõksu ja juustu ostma. Või tuleks äkki poja perelt mõneks ajaks kassi laenata? Kaldun arvama ainult, et see kass magab sel ajal, kui hiir tal nina alt mööda jookseb.

Vot sellised on lood siinpool sood ja pilte täna ei tule. Õues on viiskümmend halli varjundit :)

This entry was posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD.. Bookmark the permalink.

2 Responses to Nii lihtsalt on

  1. oravake says:

    Õnne ja edu K-le ja sulle! Laenaks Tuusti, ta on vinge püüdja, aga siis on sul kassioksehunnikud ja poolikud hiiretagumikud ja sellist elamust nagu ei soovi(ta)kas. :P Pealegi on teieni pikk maa tulla ka.

  2. Ingrid says:

    Täname, Oravake :) Õnne ja edu läheb kõvasti vaja ja esialgu oleks tore, kui saaks hääle tagasi :P Viimased proovipäevad on tühja läinud, sest häält pole mõtet sellises olekus koormata. Aga me loodame parimat.
    Hiiretagumiest me jah nagu ei unista, aitab sellestki, kui kuskil on hiires…a :D Imelikul kombel pole peale seda ühte päeva nendest piiksujatest olnud kippu ega kõppu. Äkki kolisid alumiste naabrite juurde, kui selgus, et süüa midagi laokil pole. Isegi leiva tõstsin leivakorvist külmikusse, sest 10 aastat tagasi üllatasid nad mind läbi terve saiapaki kaevatud tunneliga :P Poja kassi jätsin samuti külla kutsumata, sest see on üks kuldmagaja :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga