Soe ja sõbralik Korfu , vol.5 – Paxos ja Antipaxos

Nagu ma eespool olen kirjutanud, ostsime Korfule saabudes endale 3 pikemat ekskursiooni. Üks nendest oli saartetuur Paxos ja Antipaxos. Merereis oli meil kindlalt plaanis ja selle me ka teoks tegime.
Reisipäeva hommikul ärkasime varakult, sättisime ennast valmis ja tõttasime hommikusöögile. Hommikusööki alles hakati serveerima, seega olime seal suhteliselt esimestena uitamas. Võtsime endale ikka aega varuks, et süüa rahulikult ja kiirustamata ning pärast sööki jõudsime veel toast läbi lipata, asjad võtta ja hotelli ette meie MessonghiTraveli bussi ootama minna. Buss saabus täiesti õigeaegselt, nagu ostutšekile märgitud – kell 7.55 Hommikusel ajal vurab hotellide eest läbi arvestatav hulk suuri turismibusse, kes kõik korjavad oma kundesid hotellide eest peale, et viia nad kas päevasele ekskursioonile või sadamasse, kus reis jätkub hoopis laevaga. Nii läksime meiegi selle bussiga Benitsest edasi lõuna poole kuni Moraitikani, sealt keerasime mere poole ja olime varsti Messonghi väikelaevade sadamas. Seal oli meil vastas juba üks naine, kes juhatas kogu kamba mööda kiirakäära tänavat kai äärde ja õigesse laeva( selleks ronisime läbi teise laeva, sest ega kai ääres siis ruumi ülearu ole). Mahutasime ennast kõik kenasti salongi ära ja laeval aeti tuurid üles. Sõit võis alata. Esialgu võttis alus suuna saartest suuremale, Paxosele.
Paxos ja Antipaxos on Kreeka väikesaared ja lähimad saared Korfule.
Paxos on täiesti asustatud saar, kuid Antipaxost peetakse üldiselt asustamata saareks, kuigi tegelikult seal siiski sadakond inimest elab ja territoriaalselt kuulub väikesaar Paxose koosseisu. Oliivipuid on seal vähe, seevastu on saar aga kaetud viinamarjaistandustega. Nendest viinamarjadest toodetakse kanget, hea kvaliteediga veini, mis pidi olema lausa mustjaspunane. Majutusvõimalusi saareelanikud ei paku.
Paxos asub Korfu saare lõunaosast 7 km kaugusel ja 8 km kaugusel Kreeka mandriosast ning 12 km kaugusel mandril asuvast Parga linnakeseses(Parga linnas käiakse ühe teise mere-ekskursiooni raames, mille nimi on ” Helesinine laguun”, aga sinna me ei läinud). Paxose pealinnaks on maaliline väikelinn Gaios.
Paxose saart mainivad ära nii Homeros kui Plutarchus(V-Kreeka ajaloolane). Saare esimesteks elanikeks olid ümberasunikud, kes tulid Korfu saarelt. Kreeka mütoloogias mainitakse Paxost kui saart mille lõi Poseidon oma naisele(või oli see armuke?) Aphroditele ( tal neid erinevaid naisi ikka jagus). Poseidon viskas oma kolmhargiga Korfut, et saada selle küljest lahti ühte tükikest ning sellest tükist saigi Paxose saar, puhkusesaar.
Paxose saare ajalugu on tihedasti seotud Korfu saare ajalooga. Paxos käis samamoodi käest kätte küll roomlaste, veneetslaste, prantslaste ja lõpuks inglaste võimu alla ja nii jäi saarele jälgi igast ajastust.
Üheks hirmsaks viletsuseks saarele oli piraatlus. Esimesed andmed on aastatest 1538 – 1540, kui piraat Turgut pidas Paxoxse saart omamoodi baasiks. Legend pajatab, et Malta rüütli varandus, 70 000 dukaati, mille piraat varastas nende galeeri kambüüsist, on peidetud Antipaxose viinamarjaistandustesse ja mida pole tänase päevani leitud. Prantsuse arst, botaanik Pierre Belon, kes uuris Paxose saare taimestikku 1546. aastal, kirjeldas oma raamatutes, et piraadid võtsid kinni meremehi. 1600. aastal kirjutatakse piraatidest, kes maabusid saarele, tapsid saareelanikke ja võtsid vangi neidusid ning lapsi.
1800- ndal aastal loodi saare pealinn – Gaiose Sadam. Seal hoitakse saare ajaloolisi väärtusi, nende kultuuriloolist pärandit. Säilinud dokumendid meelitavad sinna teadlasi ja ajaloolisi, kes pidevalt kaevavad välja saarest uut informatsiooni.
Saarel asub Paxose ajaloomuuseum, kus võib näha väga ammusesse aega kuuluvaid ajaloolisi esemeid. Muuseum loodi 1996.aastal selleks, et näidata saare kultuuripärandit külalistele ja noorele põlvkonnale.
Paxose saar on umbes 30 km2 suurune ja kõrgeim tipp on 248m ning teda peetakse Joonia mere üheks maalilisemaks väikesaareks. Paxosel puudub lenuväli ja kuna sinna saab vaid mereteed kasutades, tekkis sinna ka turism hiljem. Paxose saarel on lõputud oliivisalud aga Antipaxos on üks lõputu viinamatrjaistandus. Võrreldes läänerannikuga on Paxose saare idarannik lamedam ja ligipääsetavam. Läänerannik on aga järskude kaljudega ja koobastega ning grottidega ääristatud. Pealinna Gaiost kaitsevad mere poolt kaks väikest saart – Agios Nikolaos ja Panagia.
Paxose nimi pidavat olema tekkinud sõnast “pakš”, geomeetriline, trapets, sest saarel on trapetsi kuju, kui seda mere poolt vaadata. Teise versiooni järgi Sitsiilia linna Paxountase elanikud olid saare esimesed elanikud ja sellest ka nimetus Paxos. Veel üks verisoon on selline, et saare nimi on sõnast “paksosas” – kinnised uksed, kuna Gaiose sadam on kaitstud mere poolt kahe saarega.

Niipalju sissejuhatuseks ja nüüd reisi enda juurde, ehk siis pildiline osa kommentaaridega :)

Hommik ei olnud väga paljulubav, sest kui jõudsime sadamasse, muutus ilm häguseks ja hakkas vaikselt sabistama uduvihma. Pilt merele oli suhteliselt hall ja udune, aga me ei kaotanud lootust. Mõtlesime, et aeg alles varajane, päike pole kõrgele jõudnud tõusta ja küll läheb paremaks.

Korfu

Vaatasin ma siit või sealtpoolt, endiselt oli pilt hägune ja hallikas

Korfu

Kui suurem sabin üle läks, ronisid kaks kärsitut, ehk K ja mina, kiiresti tekile, ehk laeva vööri. Meie vahva madrus Spiro oli varsti lapiga platsis, nühkis istumispadjad kuivemaks ja elu oli lill.

Korfu

Peale meie ei tahtnud tekil siiski veel keegi olla ja nii me istusime kahekesi ning vaatasime, kuidas näeb välja Lõuna – Korfu rannik või siis Kreeka rannik meist vasakul.

Korfu

Korfu

Korfu

Peagi hakkas lähenema Korfu saare alumine tipp. Meri oli muutunud kohati huvitavalt peegliseks nagu teda oleks keegi lapiga poleerinud, päike hakkas tasahaaval midagi lubama ja Kirke vaimustus kohatistest türkiissinistest laikudest suurel merel. Ka meie reisikaaslased hakkasid tasapisi välja imbuma ning Spiro koos abilisega käisid pakkumas topse ja jooke – mingit kangemat kahtlast napsi ja Cocat. Meie otsustasime siiski jääda oma veepudelite juurde, sest Cocat me ei joo ja tundmatu jook…no mine tea, kuidas see seedimisele mõjub :D

Korfu

Korfu

Korfu

K võttis sisse Titanicu filmi positsiooni ja sealt ta enam kuni saarele jõudmiseni ei lahkunud.

Korfu

Kui Korfu saare nina tagant välja avamerele jõudsime, tõusis ka laine ja kuigi piltidelt seda nagu ei paista, loksutas täiesti arvestatavalt. Minul oli päris keeruline pildistades paigal püsida ja hädasti oleks olnud vaja ühte lisakätt, millega reelingust kinni hoida pildistamise ajal. Ühel prantsuse proual hakkas kohe isegi nii paha, et õnnistas oma eaka kaaslase särgi sisse :) Ei jõudnud lihtsalt kalu toitma. Särk sai muidugi kenasti pestud ja saarele jõudes tagasi omaniku selga.

Lõunamaa merede lained on teistsuguse iseloomuga, kui Läänemere lained. Nad on laugemad ja laiema vahega. Kodumerel on laine teravam ja tihedam. Loomulikult on nad omamoodi kurjad mõlemal merel, kui asi käest ära kisub. Seekord õnneks päris tormiks ei läinud, aga hullult lahe oli pidevalt laeva ninaga merd künda. Mina sain igatahes alatasa jalad märjaks. No meie olime ka muidugi segased, kes terve tee püsti seisid serva ääres. Ilus oli neid vahuseid pitsimustreid kaunivärvilisel veel vaadata.

Korfu

Peagi hakkas paistma Paxos ja pilt läks aina ilusamaks. Päike hiilis, vesi vahetas värvi.

Korfu

Kui olime juba saarega kohakuti, siis meist paremal tekkisid merre kivimoodustised ja ohaspoiss, kui ilus vesi seal ümber oli :)

Korfu

Vasakul olid meie ees Paxose saare läänekaldad, kaljused ja järsud. Kaljude vahetus läheduses muutus vesi türkiissiniseks ja lained lõid väikest vahutantsu.

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Peagi keerasime esimeste koobaste poole. Oli näha, et kapten ja madrus olid pisut ärevil, sest laine ja tuul segasid koobastesse sisenemist. Katsusime siiski võimalikult lähedale saada, aga selge see, et tuulevaikse ilmaga ja päikesega oleks see pilt olnud kordi kaunim.

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Esimese koopaga tutvunud, liikusime järgmiste poole.

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Tegelikkuses oli minumeelest veel ilusam, kui piltidel ja kahju, et ilm ei võimaldanud meil seal kauem seista. Oleks tahtnud kohapeal veidi loksuda ja imetleda.

Korfu

Korfu

Seega jah, eemaldusime kaunitest koobastest ja võtsime edasi suuna Antipaxose saare poole, mis eemalt tegelikult juba paistiski. Esialgu veel mõned pildid Paxosest.

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Saar lõppes sellise huvitava ” kolme vaalaga”

Korfu

Ees paistab Antipaxox, see parempoolne. Uskumatult imepärane on vaadata, kuidas sõites pidevalt vahetub mere värv. Kord on tumesinine, kord helesinine, kord tume türkiis, kord hele ja särav türkiis. Ma muudkui mõtlesin, et milline see veel siis kõik oleks, kui taevas oleks olnud täiesti sinine ja pilvitu?

Korfu

Kreekat külastades saba ilmselt üsna ruttu selgeks, et fraas “Kreekas on olemas kõik” pole lihtsalt retoorika, vaid tõepoolest, seal vist ongi võimalik leida kõike. Kuidas tundub, kas on võimalik selles riigis leida saart, kus meri ja rand on nagu Kariibi mere troopilistel saartel või India ookeanis ? Näiteks sellised, nagu Maldiivid või Tai saared? See on siis rannad valge liivaga – just valge liivaga, mis on peenike nagu jahu ja meri on lasuursinine, liivapõhjaga ning asub väikeses lahesopis, mis upub rohelusse?
Selline saar on Kreekas täitsa olemas. Joonia meres asuv Antipaxose saar ning tema rannad Vrika, Mesovrika ja Vatumi. (Kreekas on neid imelisi saari teisigi, aga mina räägin just Korfu ümbrusest)

Antipaxose saar on väga väike, kõigest 5km2 ja paikneb 3km kaugusel oma “suurest vennast” – Paxos-e saarest, või Paxist, nagu kreeklased seda hellalt nimetavad. Kaks kõrvutiasetesevat saart paikevad Korfu saarest lõunas ja sõita saab sinna nii Korfu saarelt kui ka Kreeka mandriosalt Igumenitsa ja Parga sadamatest.
Saartele saab sõita nii ühiskondliku transpordiga kui ka arvukate turismibüroode kaudu, nagu käisime ka meie K-ga. Tõepoolest, kui me oleksime olnud Korful vähemalt kaks nädalat, oleksime võtnud ette justnimelt selle ühistranspordiga saarele sõidu, et veeta seal pikemalt aega, sest olgem ausad, ekskursioonid on toredad, ülevaatlikud, aga siiski liiga napid, et siseneda sellesse oivalisse atmosfääri ja jõuda seda südamest nautida. Õhtuti pilte sorteerides taban ma ennast sageli mõttelt, et näedsa, ma oleks tahtnud siit ja sealt ka veel pildistada ja paremat nurka leida, aga lihtsalt ei jagunud aega. Lisaks lühikesele ajale, mis kaunites kohtades antakse, tuleb võistelda ka mitmesajapealiste turistikampadega ja päris keeruline on saada pilti ilma poseerivate võõraste kodaniketa. Jah, riiki, kus aeg kulgeb aeglasemalt kui oleme harjunud, tuleb minna puhkama pikemaks ajaks kui nädal.
Kui valida saaresõit läbi turismifirma, väljuvad väikesed laevakesed päris paljudes väikesadamatest. Meie kasutasime MessonghiTravel- i teenuseid ja väljusime Messonghi väikelaevade sadamast. Kui minna aga saartele iseseisvalt, siis saab valida kahe koha vahel. Praamid väljuvad Korfu linna sadamast (kuhu saabuvad kõik praamid) ja Korfu lõunatipus asuvast Kavos-e sadamast. Korfust käivad Paxosele ka kiirlaevad ja neid sõite vahendavad kaks firmat: Kamelia Lines ja Flying Dolphin. Esimese firma laevad on niinimetatud Tai kiirlaeva variant, nagu “merebussid”. Kinnine pikk kaater, kus on kahes reas istmed, igas reas kolm istet – nagu lennukis. Kui konditsioneer pole katki, siis on salong konditsioneeritud ja laevukese ahtris on väike diivanitega ala nendele, kes soovivad veeta sõitu värskes õhus. Liigset ruumi nendes laevades enamasti pole ja Paxose saareni sõidab ta 1 tund 15 minutit reisiplaani järgi, aga olen kuulnud, et reaalis kestab sõit ikka 1,5 tundi. Täpsema sõiduplaani võite leida SIIT.

Flying Dolphin- i firma alused on niinimetatud tiiburlaevad. Sõidavad kohale 50 minutiga, aga pilet maksab 2 x rohkem. Nende sõiduinfo leiab SIIT.
Väljuvad tiiburid Korfu uuest sadamast, mis on reisijate terminali Domestic Terimnal kõrval. Paikneb ringliiklusega suure ristmiku juures ja mõlema firma kontorid, kust võib osta pileteid, asuvad seal vastas üle tee. Tiiburid sõidavad Paxose saare Gaios-e linna nn. Uude sadamasse, kust on keskuse promenaadile ubes 800 m või siis 10 minuti rahulik teekond. Sealt promendaadi keskusest väljuvad “marsruutkaatrid” Antipaxosele. Samast väljuvad ka ekskursioonilaevukesed, mis sõidavad ümber saare ja sõidavad sisse ” helesinistesse koobastesse”. Kui saabuda Paxosele üheks päevaks, siis külastada koopaid ja randa läheb pisut kiireks, või kui siiski valida mõlemad, tuleb see trajektoor läbida ikkagi kapakuga. Meie käisimegi seal üldse päevaekskursiooni raames ja see tähendab, et kappasime veel kiiremini läbi, sest lühikese ajaga tuli turstidele näidata nii koopaid, kauneid randu kui ka Paxose saare ainsat linna. Ja nii saigi kõigest kõike vaid nuusatada, millepeale ma teen nüüd “nuuuuks” ja igatsen sinna tagasi, et nautida seda ilu kiirustamata.
Mis puudutab veel neid liinilaevukesi Antipaxosele, siis saabuvad nad seal Vatumi randa ja lähevad tagasi vastavalt täituvusele ja teadjate jutu järgi umbes 15 minutiliste intervallidega. Sõiduaeg tagasi Paxosele samuti 15 minutit. Kui juhtub olema tore kapten, siis teeb ta sõidu ajal miniekskursiooni mööda rannikut, peatudes pildistamiseks ilusates kohtades ja sel juhul venib sõit saarelt saarele pooletunniseks. Mõni kapten aga kihutab täistuuril nii kiiresti, et ei jõua välja hingatagi ning jõuab kohale 10 minutiga. Edasi-tagasi pilet maksab 14 eurot, lapsepilet on tunde järgi ja tagasi võib sõita ükskõik millise kaatriga. Paxosele sõidavad kaatrid kuni 14.00-ni, tagasi hakkavad tulema alates 13.30-st kuni 18.30-ni. Miks just kõik kaatrid Vatumi randa lähevad on see, et ainult selles rannas on minsadamakai. Nagu juttu oli, on Antipaxosel kolm randa, mis kõik asuvad saare põhjapoolses küljes. Varika ja Vatumi on varustatud lamamistoolidega ja veidi saare sisse ronides on seal kõrgemal ka taverna, kus saab süüa. Mesovrika on metsik rand ja seal pidavat vahest olema näha telkijaid.
Rannast randa on võimalik liikuda jalgsi mööda saarel olevaid rajakesi. Kõige optimaalsem saare külastamise aeg jääb hommikul 10-st kella 13-ni, sest siis pole rand veel suvitajatest pungil. Ei soovitata sinna minna ka puhkepäevadel, sest siis külastavad seda imeliste randadega metsikut saart ka Kreeka mandri ja saarte kohalikud, kes tulevad sinna nii isiklike kui ühiskondlike sõiduvahenditega. Lahed on siis igat masti veesõidukeid täis. Seega jah, tekib aluste ja inimeste kompott.
Tavernas on võimalik käia 1 või 2 eurose mündi eest dušši all, aga söökide hinnad on seal üpris krõbedad.

Niipalju kui asja uurides tundub, on Kamelia Lines-i firmal kõige parem mugavuse/hinna kooslus, et teha saartele iseseisvalt ühepäevane reis. Väljudes Korfu linnast 8.15 laevaga(mitte enne kukke ja koitu), jõuab Gaiose sadamasse umbes kell 9.30-9.45. Teel sadamast keskväljaku kai juurde on võimalus teha väike peatus hommikusöögis mõnes teeäärses kohvikus, mida on seal linnakeses valida küll ja rohkem. Sellisel moel peaks jõudma umbes 10.30-ks Antipaxose saare randa. Saab ujuda, jalutada ja pildistada ning kuskil 14.00 paiku oleks paras aeg sõita tagasi Paxosele. Selleks ajaks hakkavad randa tekkima arvestatavalt suuremad rahvamassid. Tagasi linnas, on aeg otsida endale koht lõunatamiseks ja tutvuda linnaga, mis on piisavalt väike, et lühikese ajaga mingi pilt saada. Kaunid õitsvad põõsad, puud ja lilled, arvukalt suveniiride ja ehete poode. Sinna sekka ka päris huvitavate valikutega rõivapoed(enamasti puuvill ja lina), kaunid valikud saronge koos kinnitusehtega( ostsin sealt endale ühe lõheroosa suurte valgete mummudega) ning igasugusele maitsele restorane, tavernaid, kohvikuid ning jäätisekohvikuid.
Ehete puhul ma hindades suuremat erinevust muude kohtadega ei märganud, aga toit võib seal tõesti pisut kallim olla, kui Korfu linnaski ning see on ka mõistetav – sissetulevate erinevate aluste traffic on katkematu. Jahid ja kaatrid täiesti tavalistest superluxideni. Suurem osa külalisi pididki seal olema jõukad inimesed, kes tulevad sinna isiklike jahtide ja kaatritega ning tõenäoliselt kohalikud nendele ka orienteeruvad. Kohalik köök on maitsev ja kvaliteetne. Naljamisi öeldakse, et ka need imelised väikesaare rannad pidid olema täis siidist ujukaid, briljantidega päevituriideid ja Rolexi kellasid tagataskus.
Vabal ajal seal linnas ilmselt muud teha polegi, kui et veidi keha kinnitada, kohvitada, mõned suveniirid osta, ühte ja ainsat muuseumi külastada ja nautida väikelinna imelist valgust ning kitsaid tänavaid värviliste majakestega. Kui kõige palavamal ajal on söödud ja osteldud, võib minna jalutama mööda kaiäärset tänavat. Keset linna on ausammas Paxosel sündinud Georgios Anemoiannisele, kes oli 1821. aastal toimunud Kreeka revolutsiooni kangelane. Pealelõunasel ajal paistab päike mägede poolt, seega vari langeb majade poolt piki kallast, mis teeb jalutuskäigu palavas kliimas üpris nauditavaks. Kui aega on, saab istuda mõnes toredas kohvikus ja uudistada kail defileerivat rahvaste paabelit ning edasi tagasi seilavaid jahte. Aeg möödub märkamatult ja ilmselt kella viie paiku olekski aeg hakata ennast sättima 17.30 praami peale, mis viib umbes õhtul kella seitsmeks tagasi Korfule.
Paxose saarel endal teadupärast normaalseid randasid ei olegi, on kaljused ja kivised rannaääred. Gaiose lähim ujumiskoht on samuti kaljune ja vette hüpatakse otse kividelt.

See oleks siis nüüd ideaalne ajaveetimne nendel kahel kaunil väikesaarel.
Valides teise variandi, nagu tegime meie soetades reisi turismifirmalt, saate pisut teistsuguse päeva. Ma ei ütleks, et kehva, aga tagantjäreletarkusega tean ma kindlasti, et oleks pidanud valima iseseisva saarele seiklemise. Kahjuks sellise tarkuse omandad alles esimest korda kohal käies. Kodus planeerides ei osanud ma selliseid võimalusi otsida. Sellepärast panengi nüüd mõtted kirja, et ehk kellelgi on sellest tulevikus abi. Kui veel juurde mõelda, siis eriti äge oleks Antipaxose saarele minna telgiga. Olla kõigepealt linnas, lõunast sõita liivarandadesse, ujuda, matkata, süüa tavernas ja ööbida peaaegu asustamata saarel :) No hullult äge oleks ju, eks! Järgmisel päeval võiks siis suuremale saarele tagasi sõita. Tagasisõidu pileteid ei pidavat seal keegi üldse kontrollima, kõik korjatakse peale ja viiakse tagasi. Võib valida ka hoopis Paxose saare mõnes majutusasutuses ööbimise ja järgmisel päeval käia saarelt koobastesse sõidul, aga sellega tuleb arvestada, et ööbimishinnad on seal krõbedad.

Tagasi meie reisi juurde:

Hakkasime lähenema Antipaxosele ja nurga tagant ilmus välja rand, see päikesevarjude ja lamamistoolidega. Jõudsin just rõõmustada, aga…me sõitsime edasi :)

Korfu

Korfu

Ja siis hakkas paistma see laguun, kuhu meie laevuke suundus….ning pilt muutus iga hetkega aina vaimustavamaks

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Kui meie laev oli teiste laevade vahele manööverdamise lõpetanud, lasti vette ankur…..ja see läks ja läks ja läks, põhjatusse sügavusse.

Korfu

Lõpuks me seisime paigal, laev ei loksunud, mootor seiskus ja ma muudkui vaatasin ja vaatasin, kui ilus seal oli. Ainuke asi, et kaldale ei lastud.

Korfu

Korfu

See järgmine kaunis vaade on mulle kuidagi väga tuttav, et oleks nagu kusagil filmis näinud, aga mis seal imestada. Film “Helesinine laguun” on filmitud justnimelt Korfu saare ümbrustes laguunides. Võib – olla nägin selles filmis või siis mõnes teises.

Korfu

Aga nüüd oli siis käes see hetk kus öeldi, kes soovivad, võivad kohe vette karata, sest varsti liigume edasi. Ega ma ei pannud tähele selle sagina sees, kui pikalt ujuda lubati ja kui sain aru, et K absoluutselt ei pelga ja kavatseb sinna põhjatusse heletürkiissinisesse vette ujuma minna, panin ennast valmis, et neid hetki tema mälestuste jaoks jäädvustada. No ma ise ikka veidi põdesin, et kas ta julgeb. Sel hetkel ma ei mõelnud üldse, kas ma ise julgen :D K vahetas kiiresti riided ja …läks :) Esimesena!

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Poid olid lapse sõbrad, sai puhkamas käia. Poid tegelikult märgiks, et sealt edasi on laevadel ohtlik parkida. Sügavus oli seal üüratu, aga mida lähemal kaldale, seda suurem võimalus oli kohata mõnda veealust kaljujuppi.

Korfu

Kuni mina pildistasin ja rõõmustasin lapse pärast, saigi aga ujumise aeg läbi ja kapten viipas ujujad laeva tagasi. Nii ma ei saanudki teada, kas ma ikka oleksin julenud ka sinna minna :D ja jätan endale õiguse mõelda, et oleks ikka julenud küll, kui aega oleks olnud.

Vaimustunud ja õnnelik laps tuleb tagasi laeva.

Korfu

Meie laeva kõrvale tekkis kalaparv ja hakkas tibutama vihma

Korfu

ja oli igasuguseid ilusaid aluseid

Korfu

Kui meie hakkasime ära sõitma, tuli meie kohale üks suur kruiser, mis ajas välja koledat tossu

Korfu

Laps ronis vööri koos rätikuga tahenema ja Spiro vaatas, et väljumine laguunist laevade vahelt ohutu oleks

Korfu

Hakkasime liikuma ja vaatasin, mida merel veel pildistada on.

Korfu

Korfu

Peagi hakkasime lähenema Gaiose linnale, Paxose pealinnale. Seal liikus igasuguseid uhkeid laevu ja purjekaid.

Korfu

Korfu

Ei läinud palju aega, kui linn hakkaski paistma. Keerasime kahe väikese saare vahelt sisse ja meid ootas ilus suvine linn, mille vihm oli just enne meie tulekut õhrikkamaks niisutanud. Gaios on siis väike kahe sadamaga puhkuselinn: peasadamas silduvad parvlaevad ja lühikese jalutsukäigu kaugusel on ka Veneetsia stiilis aknaluukide ja rõdudega 19. sajandi majadega ääristatud tilluke sadam väikealustele.

Korfu

Korfu

Korfu

Meile anti linnaluba kaheks tunniks. Selle aja sees oli tarvis lõunat süüa ja pidi jõudma niisama ringi vaatada. Jõudsime kõike, aga oleks tahtnud rohkem jõuda.

Korfu

Korfu

Kõigepealt otsisime endale ühe söögikoha ja kui tundus, et sobib, astusime sisse. Üldiselt, sind märgatakse alati kohe ja juhatatakse kohale. Järgmisel hetkel on menüüd juba lauas ja võib rahumeeli endale sööki valima hakata. Üheski kohas, kus me sõime ei olnud seda probleemi, et menüü oleks ainult kreeka keeles. Kui veidike teha eeltööd kreekapäraste roogade nimetuste osas, siis on aimu ka sellest, mis ühe või teise nime taga peitub. Kui aga ikka aru ei saa, siis teenindaja on alati valmis sulle seletama, mida üks või teine roog sisaldab. Sel korral valisime midagi mitte keerulist- K valis endale liha sidruni ja millegi veel marinaadis, mina valisin liha tomati ja millegi veel kastmes :D Kreeklased armastavad hirmsasti liha kõrvale friikartuleid pakkuda. Seega lihtsamalt öeldes sõime lahtisel tulel valmistatud liha friikartulite ja värske salatiga.

K ootab oma sööki, sest kõht oli merereisist ja ujumisest juba üsna tühi. Lauad olid seal kaetud kummuli taldrikutega ja kui praad kohale toodi, võeti see taldrik ära.

Korfu

Kohalik kass ajas tavernas oma asja

Korfu

Toit oli maitsev ja kõht sai täis. Meiega ühes lauas istus kamp prantslasi ja nendel millegipärast läks toidu tellimine palju vaevalisemalt, kui meil. Küllap nad ootasid konnakoibi :P
Nojah, kõht sai täis ja ma oleks meeleldi tahtnud ära maksta. Istume ja ootame. Kelner muudkui jookseb ringi ( no ma ei tea, võib olla oli vahest ka teine noormees, nad nii ühte nägu ), aga keegi ei astu ligi, et küsida, kas soovime maksta. Lõpuks sain tal sabast kinni, et ….ma sooviksin maksta ja kas teil kaardimakset on? Jaa, muidugi on! Haaras minu kaardi ja pani minema :) Mina vaatan siis juhmilt järgi, et huvitav, mida ta sellega üksi teeb, kui mina peaksin pin koodi sisse toksima? Noh, mine tea, äkki selles kohas on juhtumisi juhtmevaba terminal ja varsti tuleb tagasi. Ootame, ootame, kell läheb – ei midagi. Kutt muudkui jookseb ringi. Lõpuks läksin talle järgi ja koputasin õlale, et kuule noormees, kuhu sa mu kaardi panid? Sul on ju mind vaja, et pin koodi panna :) Aa, jah, tule siia, siin saad ära maksta :) ja suunas mind mingi papi juurde leti taha :D Nojah, oleks ma seda teadnud, oleksin kohe ise läinud mööda nurgataguseid uurima, kus võiks maksmise koht olla :) Maksin kenasti ära, papi tänas ülevoolavalt ja saime minna linnaga tutvuma.

Selline see meie Taka Taka taverna oli. Kamp kasse peab selle ees parasjagu ilmselt minegid plaane :)

Korfu

Kui edasi läksime, olid meie ees jälle kassid.

Korfu

Küll on kahju, et meil Eestis vähemalt sirelidki terve suve ei õitse. Selline õitemeri nagu Kreekas, on hullult ilus.

Korfu

Korfu

Edasi me lihtsalt jalutasime, ilma erilise sihita. Kaugele ei julenud väga minna, sest laevale minekuni polnud enam liiga paljua ega jäänud.

Korfu

Nägime isegi ühte mustas rüüs usumeest, kes kõndis reipalt ja oli rõõmsa näoga
Korfu

Külastasime kaubatänavat, sest K soovis osta endale sealt mälestuseks võtmehoidjat.

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Siin puu taga paistab õrnalt see monument, millest eelnevalt juttu oli.

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Jõudsime jäätiseni ja jäätist tuleb palavaga kindlasti osta. Vähemalt üks kahepeale, kui kahte ei jaksa ära süüa. Mina pole eriline jäätisesõber, seega enamasti ostangi jätsi K-le ja ise lihtsalt maitsen tema jaost.

Korfu

Korfu

Korfu

Võtsime vaikselt suuna mööda kaiäärset promenaadi tagasi meie laeva suunas

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

ja olimegi peaaegu tagasi

Korfu

K tahtis uhke kaatri taustal endats pilti. Seisis teine meie laevukese kõrval.

Korfu

Ja selline oli see laev, millega me oma merereisi ette võtsime. Spiro ootab trapi juures oma reisiseltskonda.

Korfu

Kõik meie inimesed tagasi peal, võtsime suuna kodu poole. Välja sai sadamast ka teiselt poolt.

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Juba avamerel, kohtasime seda tiiburit, millega saab iseseisvalt saartele sõita.

Korfu

Mäed, purjekad…

Korfu

Nagu Gaiosest väljasõidu piltidelt näha, tuli lõpuks välja päike ja taevas läks sinisiniseks. Mis tähendab, et merel sõites kütab ta eriti salakavalalt. Istusime loomulikult tekil ja nali naljaks, aga ma suutsin vist 10 minutiga kõrvetada ära oma põlvenukid :D Järsku tundsi, et ai, keevad :P Määrisin ruttu spf kreemi peale, aga juba oli hilja. Ülejäänud tee hoidsin põlvenukid peidus. Peale pikka päeva küpsetas päike nii kõvasti, et K väsis ära. Tõmbas endale õhukese valge salli peale ja jäi magama.

Korfu

Kes on aga alati tegus ja rõõmus, see on laevamadrus Spiro. Pakkus rahvale veini ja kutsus tantsule. Muusikaliseks kostituseks lasti enamuse teed meile ABBA laule :)

Korfu

Ja hakkaski meie reis lähenema lõpule. Korfu saar paistis juba ammu ja peagi olime sadamas tagasi.

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Korfu

Mis on siis teisiti komplektreisil? Nagu ikka ekskursioonidel – kõik käib liiga kiiresti. Jõudsime küll imetleda veidi ka Paxose kauneid koopaid, kuid mitte sel määral, kui lootsime, sest tuul sel päeval oli vali, laine natuke suurevõitu ja suurema alusega ei saanud koobastesse nii sõita, et täit elamust saada. Omapäi käies – üheks päevaks, poleks mõtet sinna koobastesse tegelikult tormata, seega see oli üks pluss organiseeritud reisi kasuks, et sai seal ikkagi käidud. Laev, millega reisile viiakse, on muidugi suhteliselt rahvast täis. Meie laevas oli bussitäis rahvast. Äkki 45 inimest? Väga hull ei olnud, aga kui laevalt pildistada tahtsid, tuli olla kiire, et leida hea positsioon( arukas on terve tee püsidagi heal positsioonil). Päris silgud pütis tunnet ei tekkinud, aga olemisruumi üleliia samuti polnud. Võib olla sellepärast, et alguses oli ilm veidi kehvake – tuuline ja tibutas ning sellest lähtuvalt istusid kõik nagu üks mees siseruumis. Vat seal tekkis kiiresti selline paljuerimõõdulisisilkeühestünnis- tunne. Meil K-ga oli ilmselt kõige väiksem kannatus või siis kõige suurem merel seilamise kogemus ja niikui nägime, et suuremat vett enam taevast alla ei saja, ronisime vööri. Olime seal päris pikalt üksi. Alles siis, kui hakkasime Paxose koobaste juurde jõudma, tulid osad inimesed meie juurde või ronisid kajuti laele, kus olid istepingid. K seisis terve tee saartele laeva ninas ja etendas Titanicu stseeni. Käsi küll laiali ei ajanud, aga ära sealt ei tulnud. Ta lihtsalt terve tee kaifis sõitu, imetles ilusa värviga merd ja otsis läbipaistvast veest kalu. Hiljem me nägime aga laevu, mis olid ikka hullult rahvast täis tuubitud ja tõepoolest, nendel poleks küll tahtnud olla.
Antipaxi saarel sellised laevad ei randu sobiliku kai puudumise pärast, seega liivaranda saab ainult eemalt imetleda. Soovijad saavad helesinisesse laguuni ujuma minna otse laevalt kas hüpates või redelit mööda ja siis pole lootuski, et jalad põhja ulatuks või liivaranda ujuda jõuaks. Nii lähevadki laevalt ujuma ainult julgemad ja enesekindlamad isendid. Peale lühikest suplemist imelist värvi vees hõigatakse kõik ripakil reisijad tagasi laeva ja ankur tõmmatakse üles ning kohe minek Antipaxoselt Paxosele Gaiose sadamasse. Gaioses anti vähemalt meie puhul aega 2 tundi. Tund läheb kindlasti söömisele, kui mitte kauem. Esiteks esialgu sa käid ja vaatad ringi, kuhu maanduda. Seejärel läheb veidi aega söögi ootamisega ning siis sööd (rahulikult, sest saarel olemise ajaga on ka endasse tekkinud see rahuliku kulgemise komme). Seejärel püüad toidu eest maksta, mis ei lähe alati kiiresti. Peale sööki siis jääbki see napp 45 minutit jalutada, kes soovib võib ka kohvitada või midagi mälestuseks kaasa osta. Kui kõik laevas tagasi, algab kojusõit.

Ma loodan, et suutsin ennast arusaadavalt väljendada ja kellelgi ei tekkinud tunnet, et me polnud oma merereisiga rahul. Me jäime tegelikult väga rahule, sest me ei osanud midagi oodata ja olime seiklusele avatud. Lihtsalt nüüd kodus olles juba hakkasin seda reisi analüüsima ja asusin otsime võimalusi, et kas kuidagi saaks teisiti ka. Nagu ekskursioonidega sageli on ju, ikka jääb midagi kripeldama, sest siin ja seal oleks tahtnud veeta rohkem aega. Ronida selles armsas linnakeses mööda kitsaid tänavaid kuskile kõrgemale ja nautida vaateid, avastada mõnusaid nurgataguseid kohvikuid ja looduskauneid kohti, lihtsalt istuda ja nautida olemist, suhelda sõbralike kohalikega, sõita jalgratastega mööda mõnusaid teeradu, mida seal pidi palju olema. Autosid ei olevat seal suurt üldse, seega rattaga saaks täitsa liigelda, erinevalt Korfust, kus ma tõesõna ei julgeks ratastega seigelda :D. Ehk oleks jõudnud isegi saare idaosas paiknevasse väikesesse Porto Lomgose külla, mis olevat saare asundustest kõige silmatorkavam. Seal on veerkividega kaetud rand, peotäis maju, mõned poed ja veepiiril seisvate laudadega tarvernad. Rahulik koht, kus suursündmuseks on puu- ja juurviljalastiga saabuv paat, mis käib seal paari päeva tagant. Ja kuigi me ei ole rannas lesijad, siis sellises imepärases helesinises laguunis Antipaxose saarel oleks isegi meie meeleldi tunnikese aega veetnud; läinud otse liivarannast ujuma, jalutanud viinamarjaistanduse vahelt ühest rannast teise, nautinud muinasjutulist vaadet.
Korra ära käies lihtsalt juba tead, mida tahta :)

Hotellis tagasi olime õhtul viie ajal. Tuppa jõudes loomulikult ajasime päevitusriided selga ja kimasime randa ujuma. Hiljem nautisime nagu ikka, sumedat õhtut ja seekord ilma fotoaparaadita :) Kauaks me peale pikka päeva üles ei jäänud, sest järgmisel päeval ootas meid ees pikk sõid Kreeka mandrile ja buss sinna…väljus juba kell 5.25!

Sellest siis järgmises postituses! Meid ootas ees uskumatult vägev kaheksas maailmaime, Meteora!

Korfu

This entry was posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD.. Bookmark the permalink.

2 Responses to Soe ja sõbralik Korfu , vol.5 – Paxos ja Antipaxos

  1. reet says:

    Madrus Spiro nagu taksojuht ja sõber Spiro “Minu peres ja muudes loomades”? Ja veel tantsiv Spiro, nagu üks Durrelli vendadest pärast pikaleveninud pidu olevat kirjeldanud (“Spiro tantsis. Ja siis tantsis Larry ja siis tantsisin mina,” seletas Leslie ja lisas täpsustuseks: “Larry tantsis.” või kuidas see oligi)? Absoluutselt vaimustav, tundub, et Korful ei ole Durrellide ajast saadik palju muutunud. Aitäh selle reisikirja eest, jätkuvalt on väga põnev!

  2. Inx says:

    Spiro on lühend Spiridon-ist ja kuna Püha Spiridon on neil seal õigeusukirikutes väga oluline pühak, siis tema järgi nimetatakse siiani hästi palju poeglapsi selle nimega :)
    Spirosid näeb seal iga nurga peal :D No ja mul millegipärast ka ikka nii, et kui öeldakse Spiro, tuleb mulle kohe silmade ette Durell-ide filmi peresõber Spiro :D
    Järgmiseks tuleb lugu sellest, kuidas me käisime Kreeka mandril Meteora kloostrites. Püüan ennast meie praeguses +33-s kokku võtta ja pildid valmis saada….ja siis muidugi teksti ka :D Aitäh ja nii armas, et meeldib :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga