18.august 2017, reede õhtupoolik
Jah, eelmisesse postitusse kogu reedene päev ära ei mahtunud. Proovin täna sellega ühele poole saada.
Ühesõnaga õhtuks jõudsime rõõmsalt Mariehamni, ehk saarestiku pealinna ja otsejoones meie hotelli. Peatuspaigaks sai hotell Cikada. Kirjade järgi 3* ja no vähemalt meie K-ga küll toa üle ei kurtnud. Jah, lihtne ja väike tuba, aga me ju tegelikult ainult magasime seal. Milleks suuremat. Dušsiruum – wc oli seevastu nii suur, et löö või tantsu. Mis kõige olulisem – esimesel korrusel ja oma eraldi uksega. Astud uksest välja ja oled terrassil, mille ees laiutab helesinine soojendusega bassein. Mida sa veel oskad tahta? Ma küll ei oska kosta midagi nende tubade kohta, mis asusid kõrgematel korrustel. See oli selge, et sealt otse õue ja basseini ei saanud. Kõige suurem rõõm basseinist oli muidugi meie grupi kolmel väiksemal piigal. Nemad sulistasid seal igal võimalusel, kuigi võimalusi oli tegelikult väga vähe. Majas oli veel saun, kus meil osa rahvast käis ja niinimetatud restoran. Sellest räägin pisut hiljem.
Ühesõnaga leidsime igaüks oma peasd üles, panime oma asjad üle ukse ja kiiresti tagasi bussi. Need, kes olid avaldanud soovi sõita Kobba Klintarile. Kes ei soovinud, siis nendel oli aega mõnusasti kohvrid lahti pakkida ja kui tahtmist, minna linna jalutama. Nagu ma eelmise postituse lõpus mainisin, siis meie olime nende seas, kes soovisid õhtust seiklust laiule.
Toa uks numbriga 32 ja selle kõrval olev aken, oligi meie tuba.
Sõitsime bussiga sadamasse ja jagunesime laiali 3 kaatri peale. Meid ootas ees Kobba Klintar!
Kobba Klintar on laid, mis oli aastakümnete vältel Mariehamni laevaliikluse juhtimise sõlmpunktiks. Laiul oleva lootsijaama tuntud siluetti on peetud koguni New Yorgi vabadussamba vasteks Mariehamnis. Saare lootsijaam on vana, kuid kenasti taastatud ning seal asub regulaarseid signaale andev udupasun. Suviti korraldatakse laiule regulaarseid kaatrisõite, mis pole ka ahvenamaalaste meelest kuigi odavad, aga huvitavad. Nii laiule sõites, kui laiul olles ümbritsesid meid kaunid merevaated. Seda kaunist kohta armastavad nii kohalikud, kui turistid. Ikka kauni looduse ja tähendusrikka ajaloo pärast.
Sõiduks valmis. Meie sõitsime üsna suure kaatriga. (Oli, oli :) Päästevest oli sõidu ajal seljas.)
Kaks väiksemat
Giid Kristi juhatab vägesid
ja siit sadamakesest me väljusimegi
Sõit kestis umbes 20 minutit ja juba me nautisimegi esimesi kauneid vaateid.
Käisime selles toredas lootsijaamas. Saime vaadata ringi ja kuulata lugusid.
K lootsijaama rõdul
Kobba Klintari laiul on mitmeid Juha Pykäläineni skulptuure ja üks neist vaatab lootsijaama rõdult mere poole.
Laiust mööduvad iga päev paljud suured laevad. Kohe päris lähedalt mööduvad. Kaptenid peavad möödudes olema väga tähelepanelikud. Illustreerimiseks siia üks Viking Line omanduse foto, sest endal ei õnnestunud seal olles ühtegi laeva kohata.
Käisime püramiidikujulises hoones, kus räägiti erinevaid lugusid ajaloost ja sai vaadata Viking Line laevade maalinäitust.
Lilled püramiidmaja vundamendi ääres
ja püramiidi sees olev maalinäituse jupike.
Edasi kõndisime Kobba Klintari kõige kõrgema kaljumäe otsa, kust sai nautida taaskord kauneid vaateid ja kohtuda järjekordse skulptuuriga.
K koos maaliva mehe ja kassiga.
Oligi aeg öelda Kobba Klintarile hüvasti. Kui võimalus avaneb, läheks kindlasti sinna tagasi. Kohe terveks päevaks oma patareisid vaikusesse laadima. Ma väga palju ajaloost siia nagu näha pole kirjutanud, sest olin huvitavast maastikust nii lummatud, et uitasin rohkem niisama ringi ja tegin pilti, kui kuulasin. Oleks tahtnud sinna kauemaks jääda, et ronida mööda laidu veel sinna ja tänna. Meie sealviibimine oli kahjuks liiga lühike, et minu uitamise kirge rahuldada.
Tagasi Mariehamni jõudes, ootasid meid sadamas luiged.
Sadamast liikusime kohe tagasi hotelli. Meid ootas ees õhtusöök. See oli siis tegelikult esimene kord, kui ma võtaks endale vabaduse ja julguse nuriseda. Hotelli restorani söök ei olnud odavate killast, aga suurepärane see ei olnud küll. Eriti tegi kurvaks lastele tellitud jäätis, mis maksis 5€, kuid lauda toodi taldrikule laialisulanuna ja maitses nagu kõige odavam transrasvadega jäätis :( Samasuguse pettumuse valmistas hommikusöök. Isegi lihtsates külalistemajades oli toit maitsvam. Noad – kahvlid olid nii koledad, et esiotsa ma ei saanud aru, kas nad on pesemata või hirmus vanad ja kulunud. Õnneks oli see viimane variant ja päris nälga me ei jäänud, aga see on tõesti ainus kord selle reisi jooksul, kui ma nurisesin. Kohalik tuttav liigitas küll kokku saades kohe selle hotelli Mariehamni kõige odavamaks ja viletsamaks. Eesti grupid pidavatki enamasti selles ööbima, sest paraku jah, see on taskukohasem. Õnneks tuba meeldis meile väga ja söögi elasime üle. Lapsed käisid ujumas ja oligi aeg minna magama. Vist ikka käisid, sest ega ma enam ei mäleta, kas nad ujusid õhtul ja hommikul või ainult hommikul :D
Saabus hommik ja morsad olid kohe vees.
Sellega tõmbangi seekordse postituse otsad kokku ja uuest päevast juba uues postituses.