Reisijuttude kirjutamine on paras väljakutse. No kas just väljakutse, aga korralik enese kokkuvõtmine. Aega võtab see parasjagu ja nii tulebki ennast kõvasti utsitada ning leida see ajanatuke, et järjekordne pikem postitus kirja panna. Kolmas postitus läheb edasi sealt, kus teine lõppes. Teise reisipäeva lõunast. Kahtlustan, et sellegi korraga veel järgmisesse päeva ei jõua, aga eks vaatab, kuidas asi hakkab välja nägema.
Seega,
teine päev:
18. august 2018, reede
Eelmise reisijutu lõpetasin sellega, et käisime Kastelholmi kindluses ja suure vihma saatel oli aeg suunduda edasi sinna, kuhu oli lubatud meid restorani viia. Meid ootas ees lõunasöök.
Selleks, et süüa kauni merevaatega restoranis lõunat, tuli meil sõita peasaare põhjatippu Getale. Geta restoranis lubati meile pakkuda Ahvenamaa kalasuppi ja traditsioonilist pannikooki vahukoore ning kuivatatud ploomidest tehtud moosiga( paras ports kardemoni oli koogis ka).
Ahvenamaal pikki vahemaid ei ole ning peagi olime Getale jõudnud. Astusime hubasesse restorani sisse, leidsime endale laudades kohad, aga mida polnud, siis seda kaunist merevaadet. Mis teha, ilm mängis vingerpussi ning mähkis kaljud ning taamal oleva mere uduloori. Õnneks ilus oli seal niisamagi.
Supp oli nagu lubatud, väga maitsev ja kõik kes tahtsid, said seda juurde. Meie tahtsime küll. Minumeelest kõik vist tahtsid. Eks poole päeva ringitraavimisega läheb kõht ju lõpuks tühjaks. Isegi magustoit leidis kõhus ruumi. See pannikook oli selline omamoodi asi – ei pannkook, ei kook. Selle tõelist väärtust pidavat inimene mõistma alles Ahvenamaal elades. Nii mulle igatahes öeldi. Meie napp külaskäik igatahes minust veel pannikoogi fänni ei teinud, aga mis siin minust ikka, kui ma igal võimalusel valiks magusa asemel pigem kiluvõileiva. Minusugused ei mõistagi magusroogade tõelist võlu.
Kuna ma siin juba söömisest rääkisin, siis kirjutan kohe ka veidi rohkem sellest, mida Ahvenamaa süüa pakub.
Ahvenamaalastele on väga oluline hommikusöök. Millest see koosneb?
Piim – kohalikud veised on vabapidamisel lahtistel karjamaadel ja eks sellepärast pidavat kohalik piim ning piimatooted väga maitsvad olema. Kohalik piimatööstus ÅCA toodab maitsvat koorevõid, jogurteid, juustusid( näiteks õrn Port Salut või väljapeetum Prostens)
Smuutid– Erimaitselised jogurtid astelpajuga, jõhvikaga, õuntega või rabarberiga – suurepärane piimakokteili põhi. Šeikides seda mahla, värskete marjadega ning väga kasuliku savoy kapsaga olevat reibas olek terveks päevaks garanteeritud. ( mina siinjuures jääksin smuutide puhul ikkagi veepõhiseks :P)
Koduselt küpsetatud leib – Ålandsbagaren – on suurim leiva pagarikoda Ahvenamaal. Viimasel ajal toovad sortimenti vaheldust järjest tekkinud väikesed pagarikojad. Näiteks Johannas hembakta või Brödbiten. Isegi väikestel saartel lõhnab värske leiva järele. Kökari saarel küpsetatakse erilist leiba perefirmas Birka Skärgårdsbröd. Pätsi nende maitsvat ja üllatus, laktoosivaba leiba, tõime meiega koju.
Vorsti parimad sordid – Kohalik lihatööstus Dalmans toodab keeduvorsti, vinnutatud liha ja sinke – kõik sobivad suurepäraselt võileivakatteks. Paljud väiketalupidajad toodavad oma erilisi tooteid – Bolsatholm on kuulus oma salaami poolest, Marskogens aga oma viinerite ja lambalihatoodete poolest. Talutooted on müügil kauplustes.
Kohalikud köögiviljad – Kohalike talupidajate hooajatooted on müügil kõikides kauplustes. Mittemiski pole võrreldav peenardel valminud kurkide, tomatite ja paprikatega. Paljud talunikud on julged katsetama uusi sorte.
Õnnelikud kanad – munevad maitsvaid mune. Põhilised munatootjad on Löfmans ja Storgårds ägg, mis paiknevad Saltviki kommuunis, rahuldavad ahvenamaalaste munavajadusi.
Värsked õunad topsis – Ahvenamaa on Soome õunaaed. Osa õunasaagist töödeldakse mahlaks, kusjuures selle maitse on igal aastal erinev. Poodidest tasub otsida kohalike õunamahlatootjate Grannas ja Karl Ers mahlapakke. Muide Soome riigi õunasaagist kasvatatakse 70% just Ahvenamaal. Igal aastal korjatakse seal 3 – 3,5 miljonit kilogrammi mahlaseid õunu.
Soovitus: kui olete Ahvenamaal pisut pikemalt, siis otsige üles FB-s grupp Reko Mariehamn. Selles grupis pakuvad kohalikud talunikud oma saaki linnas kohaletoimetamisega tellitud aadressile.
Nii, mida tasuks küsida lõunaks?
Näiteks sparglisuppi, keeduahvenat metsiku sibula kastmega, küpsetatud talleliha salatiga varajastest köögiviljadest, maasikad ja rabarber vanillijäätisega….
Kus süüa?
ÅSS paviljon Mariehamnis
Seagrams Föglö saarel – Föglö saare uhkus, kus kokad tunnevad oma tööd
Havs Vidden Getal vaatega Botnia lahele ( seal me käisimegi)
Stickstugan Järsö armas aiakohvik, kus on suurepärased küpsetised
Glada Laxen( Bärö, Kumlinge) sinna sõitke kaatriga. Seal pakutakse teile ahvenat, päikeseloojangut ja magusaks ehk hoopis sauna :)
Restoran Nautical Mariehamnis – Soome parimate restoranide TOP-is seitsmendal kohal(2016). Fantastilise vaatega merele ja purjekale Pommern.
Aga aitab nüüd söögist.
Kel kõht täis, võis suunduda Geta mäe vaatetorni, kust pidi avanema imeline vaade ümbruskonnale. Sadakond meetrit üle merepinna, ümberringi männimets, meri ja maalilised laiud.
Kuna vihm oli enam vähem ennast pidama saanud, oli söögijärgne jalutuskäik absoluutselt vajalik. Esialgu nautisimegi männimetsa ja lõputuid kanarbikuvälju, mille vahelt sai noppida mustikaid ja pohli.
ja üsna kohe olimegi torni juures.
Käisime torni tipus ära, kuid kuna udu polnud veel hajunud polnud ka eriliselt head vaadet, kuid liikumise ehk treppidest ronimise vastu pole meil midagi. Viuhh üles, viuhh alla ja käidud. Läksime tagasi restorani juurde ja luusisime seal ringi, kuni kõik olid kogunenud, et edasi sõita.
Pikapeale tiksusid kõik reisikaaslased bussi ja sõit võis jätkuda. Kas ma ikka juba mainisin, et meil olid väga toredad giid ja bussijuht? Kui mainisingi, siis topelt ei kärise. Mõlemad olid kiitust väärt. Meie järmine peatus pidi tulema Finströmi kirikus. Tegelikult oli see nagu ma aru sain plaaniväline käik, aga tore, et me seda kirikut nägime.
Tegemist on Püha Miikaeli kirikuga. See kirik on üks keskaja ehitisi Soomes, mis on arhitektuurses mõttes koos maalingutega ja puuskukptuuridega oma parimas väljanägemises säilinud. Kiriku interjöör kajastab 15. sajandi ajastut, kuid peale kõige muu on siin puuskulptuurid, mis on dateeritud aastaarvuga 1180. Püha Miikaeli kirik oli tõenäoliselt ehitatud kui “peakirik”, mis oma stilistikalt meenutab Turu toomkirikut. Algse puukiriku jäänuseid, arvatavalt 1100 – st aastast, on leitud kivikiriku vundamenti alt. Kes soovib selle kiriku kohta rohkem infot, saab seda lugeda siit.
Peale kiriku külastamist sõitsime edasi Eckeröle, et soovijad saaksid minna metsloomasafarile. Loomapargis oli külluslikult saare vapiloomi, kes liikusid vabalt ringi ja olid piisavalt julged, et tulla inimeste ligi. Loomulikult tänu väikesele altkäemaksule. Anti süüa. Olid seal hirved ja metssead, jaanalinnud ja laamad.
Eckeröle sõites kimasime mööda ühest Smart Park-ist, mis kuulujärgi pidavat minema hingusele. Eks turismihooaeg ole Ahvenamaal suhteliselt väike ja palju see oma inimenegi seal käia jõuab.
Pisikese ootamise järel tuli suur ja turske mees ning viis meid sellise käruga trakatsiga loomi vaatama.
Loomi oli, päris palju ja vaatamist jagus. Hirved tulid ujudes…
Edasi vaatasime laamasid
Metssigu oli suuri ja pisikesi.
Ja siis tulid jaanalinnud. Väga uudishimulikud linnud. Üks arvas isegi heaks läbi traataia mu kolleegil juustest napsata. Täiesti arusaadav! Tarvis ju selgeks teha, kas need süüa kõlbavad :)
Safari lõpupoole nägime ühte uhket hirve ujumas.
Safariga samal ajal oli võimalus külastada ka Ahvenamaa janindus- ja kalandusmuuseumi, aga tõttöelda ma isegi ei tea, kas keegi seal käis. Igatahes suurem enamus rahvast oli safaril.
Ära sõites nägime aknast veel vahvat kaluriküla, kus on filmitud Tjorveni lugusid Astrid Lindgreni raamatute järgi.
Teel Ahvenamaa pealinna Mariehamni peatusime Storby külas võimsa posti- ja tollimaja juures. Hoone ehitati saare läänetippu, kust üle mere Rootsi on vaid umbes 40 km. Vene ajal oli tarvis loomulikult anda naaberriigile märku, et tsaaririik on väga võimas. Siia jõudis välja üle Ahvenamaa kulgev postitee. Ahvenamaa postivedajad ladusid talupoegade kirjad paati ning sõudsid üle mere Rootsi. Tänapäeval paikneb selles hoones Postimuuseum, kohvik ” Tsaaritar”, ” Mercedes Chocolaterie” ning suveperioodil korraldatakse seal kunstinäituseid.
Edasi kulges meie tee Ahvenamaa pealinna Mariehamni, mille tulesid me aasta tagasi Rootsist tulles laevalt vaatasime. Kuna õhtu oli veel noor, nägi plaan ette nendele kes soovisid, paadisõitu Kobba Klintarile. Laiule. Kes ei soovinud, said jalutada ringi linnas. Meie olime kohe valmis kihutama kaatriga sellele ägedale laiule ja sellega ma järgmises postituses jätkangi.
Jah, ikka ei saanud veel see sisutihe päev läbi ja tuleb teha uus postitus.