2.päev, 18. august, reede
Minu jaoks algas hommik vara, sest otsustasin ärgata veidi enne päikesetõusu, et seda ilu vee ääres nautida. Esimene ma ei olnud, pudenes ka teisi inimesi juba oma majadest välja ja ilmselgelt samade plaanidega. Säästmaks jalavarje, kõndisin mööda samblast maapinda paljajalu. Säästsin neid kõigest kastesest taimestikust, sest muidu oleks pidanud pool päeva märgade jalatsitega ringi rändama, aga see tunne oli ilmatuma mõnus. Ühendus kivise ja samblase maapinnaga…. Ilm oli super, tuulevaikne, selge ja päike hakkas tõusma. Hunnitu ilu….Selliste hetkede nimel tasub vara ärgata küll.
Mõne aja pärast tuli siiski suunduda majja tagasi ja alustada hommikusöögiga rootsi lauas. Kõik unimütsid olid selleks ajaks samuti ärganud ja söögisaalis käis vilgas sebimine. Süüa sai viisakalt ja kui kõht täis, tuli oma pambud kaenlasse võtta ja bussi tagasi vedada. Meie reis jätkus ja sihiks oli Fasta Åland ehk Ahvenamaa peasaar Vårdö. Selle saare on kuulsaks kirjutanud soomerootsi kirjanik Sally Salminen oma romaanis “Katariina”, mis on võitnud ka mitmeid kirjandusauhindu. Teekond oli loomulikult kaunis. Kõik teed muide, on Ahvenamaal punased tänu kohapealsele punasele graniitkivile, mida teedeehituses kasutatakse ja liiklus on seal väga väike. Vahepeal oli mõlemal pool teed ainult meri ja saared. Hullult ilus.
Vahepeal saavad aga teed otsa ja pisikesed vahed ületatakse selliste lahedate edasi tagasi sõitvate praamikestega, mida põhjamaades nimetatakse ferrideks. Buss sõitis peale nii, et nina oli kohe vastu serva ja ees laiutas vesi.
Niikui maha sõitsime oli üsna pea vastas üks ilus sild ja teede ääres laiusid suured õunapuuväljad. Õunapuuaedu on üldse Ahvenamaal väga, väga palju ja need pidid andma lausa suurima osa Soome õunatoodangust. Kohapealse hea kuulsusega on õunasiidrid, õunaveinid ja õunatšatnid.
Ega see peasaar nüüd kohe meile vastu ei tulnudki. Mõne aja pärast pidime minema kenasti jälle väikese valge laeva peale ja sõitma peasaarele lausa 2,5 tundi. Eks igaüks otsis seal endale tegevust nii nagu oskas. Mina vahepeal kirjutasin ja vaatasin, mida ma olin juba pildistanud, võis endale süüa osta või suveniire, võis õues lihtsalt meresõitu nautida, juttu ajada, magada. Lapsed muidugi jooksid niisama ringi õuest sisse ja seest välja ning K näiteks nurus pidevalt lagritsajäätist, mis talle väga meeldima hakkas.
Igatahes 2,5 tunni pärast olime kohal ja varsti olime ka esimese vaatamisväärsuse ees ehk Bomarsundi kindluse juures. See kindlus rajati Vene tsaarivõimu ajal, kui Ahvenamaa liideti aastal 1809 Vene keisririigiga. Siis see kindlus põhisaare idapoolsesse osasse ehitatigi. Sellest pidi plaanide järgi saama üks väga võimas kaitserajatis, aga võta näpust. Krimmi sõja ajal tegid prantslased ja inglased selle peaaegu maatasa.
Jah, eks see Ahvenamaa oli ajast aega üks magus koht, ühendus Soome ja Rootsi vahel. Kaubateed olid rajatud tegelikult juba XIII sajandil, aga XVII sajandini olid nad vähetuntud. Kuninganna Kristiina käsu peale loodi 1638 aastal kahe riigi vahele regulaarne postitee, et hoida nende vahel pidevat sidet. Mööda “Kuninglikku postiteed” liikus samuti palju kaupa ja reisijaid Stockholmi ja Peterburi vahel. Kui 1809 aastal lähevad Ahvenamaa saared ja Soome Vene impeeriumi alla, muutub väike postiosakond Eckerö-s Venemaa kõige läänepoolsemaks osakonnaks. Sellest postimajast veel mõne aja pärast kirjutan uuesti ja siis tuleb ka pilt.
Ahvenamaa on demilitariseeritud, mis tähendab, et sõjavägi ei või siin pikemalt peatuda ning et Ahvenamaale ei või rajada sõjalisi kindlustusi. Saarestik on samuti neutraliseeritud ja tuleb seetõttu hoida väljaspool võimalikke sõjasündmusi.
Kõik kodanikud, kes on asunud Ahvenamaale elama enne 12. eluaastat ning omavad Ahvenamaa kodakondsust, on vabastatud sõjaväekohustusest.
Aga tagasi Bomarsundi kindluse juurde. Peaaegu kohe peale saarte ja Soome liitmist Venemaaga hakkasid vene insenerid kaardistama maastikke ja projekteerima kindluseid, mis pidid ühelt poolt kaitsma Peterburi suunda ja teiselt poolt looma kindla toetuse vene armeele ja laevastikule Rootsi rannikualate juures. Kõige suuremaks kaitsekindluseks saabki Bomarsundi kindlus Lumparni lahe rannikul. Töid alustati 1830 aastal barakkide ja teiste sõjaväelastele vajalike hoonete ehitusega ja jätkusid 1854 aastani ehk selle ajani, mil ta Krimmi sõja ajal anastati. Bomarsundis on kõik seotud Venemaaga. Omapärase ehitusega varemed, mis paistavad vallutamatud ja on samas kaunid. Õigeusu matmispaigad, ristid ja vene nimedega plaadid surnuaial, kahuritel kahepäised kotkad. Lõhatud kindluse seinte kivid on hiljem jõudnud väga paljudesse kohtadesse – paljude ehituste vundamentidesse, majadesse saartel. Neid on Mariehamnis ja isegi Helsingi Uspenski katedraal on osaliselt ehitatud Bomarsundi kindluse kividest. Seda kindlust ei ole kunagi taastatud, kuid kahuritorud vaatavad ikka varemetelt mere poole.
Selline ta sel hetkel, kui meie seal käisime, oli.
Edasi viis meie reis Kastelholmi kindlusesse, aga enne selle külastamist jõudsime veel vaatama väikest Jan Karlsgårdeni vabaõhumuuseumit. Seal oli elumaja, paarisait, kahekorruseline ait, sammasait, tall, laut koos heinaküüniga, härjalaut, lambalaut küüniga, käimla, hobujõul töötav rehi, tuuleveskid, suitsusaun, sepikoda, paadikuur, roigasaed, saeraam, kalurionn, väike vesiveski, kangasirgenduskoda, pootsmani popsitare, saeveski, meiupuu jne. Ühesõnaga üks korralik komplekt vaatamist 19. sajandi ahvenamaalste talupojakultuurist. Ehitised on sinna toodud kokku kõikjalt üle Ahvenamaa. Eriti mõnusaks tegi selle paiga muidugi maastik. Samal territooriumil on ka endine uurimisvangla Vita Björn ehk Valge Karu.
Paar pilti kohe meiupuust. Neid muide on Ahvenamaal igal pool, isegi Mariehamni linnas.
Pohli oli seal kõvasti…
Oli seal ka vana laste mänguplats
ja paistiski eemalt Kastelholmi kindlus.
Niisiis, Kastelholmi kindlus.
See on Ahvenamaa saarte ehk kõige olulisemaid vaatamisväärsusi, mis pärineb 14.sajandist. Kindlus on olnud läbi aegade kohaliku maksukoguja residentsiks ja kuninglike seltskondade peatumispaigaks. See on elav tõestus 700 aastasele Rootsi valitsusele Ahvenamaal. Kindluse paksud seinad mäletavad paljusid kuningaid(kes peatusid seal omal soovil või vastutahtsi) ja nende kaaskondi. Kindlusega on olnud tihedalt seotud Rootsi armastatuim kuningas Gustav Vasa, kes siin jahipidusid pidas, kuid võimalik, et kindluse koridorides võib siiani kuulda tema õnnetu naise Katariina Stenbock-i nuttu kes otsivat hõbeaardeid, mis olla varastatud tema sealviibimise ajal. Kindluse külastajatel on võimalus tutvuda seal Ahvenamaa ajalooga. Arvatakse, et isegi selle ehitise seinad on läbi imbunud ajaloost. Omal ajal ehitati kindlus strateegiliselt olulisse paika ja sellepärast sattus ta sajandite vältel ka poliitkonfliktide keskmesse. Näiteks Engelberti ülestõus 15. sajandil. Gustav Vasa pojale Erik XIV ja tema naisele Karin Månsdotterile sai kindlus aga vangikongiks. Kunagi asus kindlus saarel, praeguseks on saarest saanud poolsaar.
Lapsed said Kindluses proovida selga päris ehtsat raudrüüd. No oli ikka raske. Päris üksi ma ei jaksanudki seda K-le selga aidata.
Kindlusest väljudes tuli bussi tagasi joosta, sest vahepeal ruumides olles, hakkas õues sadama. Olime rõõmsad, et meie hommikupoolsed tegemised möödusid vihmavabalt.
Kastelholmist sõitsime edasi peasaare põhjatippu Getale, kus pidi toimuma meie lõunasöök restoranis. Sellest aga järgmises postituses, sest nii pikka päeva ühte postitusse ma mahutada ei jaksa. Sellesse päeva mahtus veel mõndagi toredat.