Tõepoolest, juba kuues aasta järjest oleme käinud Haapsalus pitsipäevadel. Haapsalus käimine lihtsalt peab kuuluma suviste käimiste hulka. Teisiti ei saa.
Me ei ole küll keskendunud 100% pitsipäevadele endile, kuid läbi oleme sealt astunud alati ja uurinud, mida võistukudujat ilusat koovad. Muidugi naudime väljapandud tooteid ja jõudumööda ka demonstratsioone. Minu lemmikpitsipäevaks aga oli on ja jääb ikka see esimene. See, mis toimus rannapromenaadil. Kuidagi ta sobis sinna nii oivaliselt ja oli rahvale valla rohkem, kui nüüd laadatänaval pitsikeskuse ees. Pitsikeskuse rahvast saan ma samas suurepäraselt aru, et oma keskuse ees on asja korraldada mugavam ja lihtsam ning samas reklaamida ka pitsikeskust ennast.
Igatahes sel pühapäevahommikul me ennast varakult üles ajasime ja Haapsalu poole koos Ingega sõitma asutasime. Üldse polnud tähtis, et eelmisel päeval olime magama saanud alles öösel 2 ajal. Kui minek plaanis, siis minek ka toimub. K oli tegelikult ikka päris väsinud olemisega, aga peale lõunasööki sai temagi eluvaimu sisse.
Teinid põgusa jalutuskäigu laadalettide vahel, suundusime torniväljaku lava juurde istuma ja nautisime mõnusat kontserti.
Esimesteks, keda kuulasime, oli pereansambel ” Pühapäevitajad”. Väga harmooniline trio, mille koosseisu kuulusid isa ja tema kaks tütart. Tütred mängisid viiulit, isa kitarri ja kõik kolm ka laulsid. Nauditav kuulamine.
Seekordne pühapäev oli lisaks pitsipäevale ka svingipühapäev. Nii me sinna istume jäime ja vaatasime, kuidas järgmine esineja, ehk siis Anna Curly Band, ennast lavale sättis. Ees seisis svingiõpetajate etteaste ja rahvas muudkui kogunes.
Õpetajad tantsisid esmalt soojenduseks ise ja siis kutsuti lavale rahvast, kes soovis õppida svingi põhisamme. Huvilisi oli täitsa palju ja meie istusime ning vaatasime samuti õpetust huviga pealt. Inge ei pidanud paljuks seda veidi ka filmida ja kindlasti plaanib ta kodus svingimise selgeks saada :P
Bänd laval, õpetamised õpetatud ja nüüd kõik see tantsupalavikus rahvas tantsupõrandale svingima. Oli seal silma järgi neid, kes juba vanad kalad ja ka neid, kes alles esimese katsetusi tegid. Kuna muusika sobib, siis üks rõõmus vanapaar tantsis svingi asemel hoopis džaivi, aga miks ka mitte, kui soov tantsida ja oskused on olemas.
Ühte moedemmi käisime pitsikeskuse ees vaatamas. Enamus oli vist meie svingi vaatamise ajal läbi saanud, aga midagi nägime ikka.
Need mündiroheline ja kreem kleidid on minu mäletamistmööda kootud ühe ema poolt oma tütardele. Kaunid ja õhulised, pitsilised ja uhked kleidid. No ja ema tehtud kätetööd on alati uhke kanda.
Sel aastal oli selline jupikese mõõtu poodium. kahel pool servades pingiread, kus pitsiliste sallide ja kübaratega vanadaamid said istuda ja käsitöö ilu nautida.
Seles sinises puuvillasest niidist kootud kleidis silkas ringi üks kaksikutest. Teisel oli olnud samasugune roheline seljas, aga tema oli kusagil jooksus. Samuti ema kätetööd.
Edasi oli nii, et meil läks kõht tühjaks. Otsustasime minna sööma oma traditsioonilist lõunat ikka Müüriääre kohvikusse. Eelmisel aastal mind kuidagi juba häiris muutunud kvaliteet ja teenindus, aga otsustasime ikka minna samasse armsaks saanud kohta sööma. Paraku oli taaskordne pettumus kiire tulema. Teenindus morn ja ükskõikne. Ühtegi naeratavat teenindajat ei õnnestunud näha. Portsud jäävad aina väiksemaks, hind endiselt mitte odav. Isegi koogitükid on väiksemad ja valikutki peaaegu polnud. Esimese hooga mõtlesime, et mis seal ikka. Valge daami päevad on neid ära kurnanud, aga hiljem ma enam nii ei mõelnud. Pigem on siiski tegemist suhtumisega. Kuid suhtumine hakkab peale ma olen täiesti veendunud – ülemusest või juhtkonnast. Kui töötajaid ei motiveerita, ei tunnustata, tehakse tühjast tüli ja genereeritakse probleeme, siis töötajad sellest rõõmsamaks ei lähe ja lõpptulemust saavad tunda justnimelt teenindatavad ehk kliendid.
Inge võttis siiski seal oma kohvi, sest kohvi ta lihtsalt peab saama.
Inge ja K võtsid mõlemad endale pasta….mida oli….. naaatukene taldriku põhjas, maitsestamata ja maksis see täiesti soliidse summa.
Mina piirdusin supiga. Vist oli porgandi – apelsini ja veel millegi püreesupp. Maitses õnneks täiesti hästi.
Traditsiooniline kook jäi meil sedakorda Müüriääres võtmata. Otsustasime seda nautida mujal ja läksime jalutama.
Võtsime ette teekonna mere äärde. Kuursaal tuleb üle vaadata.
Lootsime saada sealt kooki, aga võta näpust – maja oli reserveeritud. Vaatasime siis roose.
Nägime muid toredusi veel. Koos mesimummuega.
Jalutasime edasi. Imetlesime huvitavaid pilvi.
Nautisime mereäärset rahu.
Vaikselt kaarega jalutades liikusime linna tagasi ja vaatasime toredaid Haapsalu puidust maju ja armsaid tänavaid.
Paar ilusat ust.
Üks kass vaatas mind väga kindla pilguga, et mida sa siin õige pildistad :P
Kui laadatänavale tagasi jõudsime, oli lavale ennast sättinud ansambel ” The Swingin Sisters”
Ja rahvas lõi jälle tantsu
K sättis ennast pingile istuma ja tantsijaid vaatama.
Kook jäi meid siiski kripeldama ja lõpuks maandusime me Hapsal Dietrich kohvikus. Sealsamas, linna tuiksoonel, kus käis kogu melu. Veidikene Müüriäärest eemal, teisel pool tänavat. Imetilluke kohvik rahvast puupüsti täis. Sisse mahtusid nii lastega, päris beebidega kui ka koertega inimesed. Liikumisruumi peaaegu polnudki :D Aga…teenindus oli suurepärane, kõik töötajad sõna otseses mõttes ronisid laudade vahel naerusuiste nägudega. Tellides ei pidanud teenindaja paljuks seletada lahti, millest koosneb valitud tee ja et pärast sünnib see sisu isegi ära süüa. Nimelt ma tellisin meile K-ga kahepeale tassi apelsini- jogurti teed. Koogitükid olid pirakad. Meie sõime lapsega tüki pistaatsiakooki kahepeale ja lõpuks aitasime Ingelgi oma šokolaadikoogile otsa peale teha. Niiet jah, sellelgi kohvikul tuli ju üle elada mitu päeva pidustusi, aga neil jagus tahet teha seda lustiga.
Tuleval aastal läheme igatahes parem kohe sinna lõunatama :)
Päev liigub alati omasoodu ja varem või hiljem tuleb hakata liikuma kodu poole. Võtsime meiegi ette kodutee.
Tagasiteel tegime mõne peatuse, et pildistada loodust.
Kui hakkasime peaaegu koju jõudma, tabas meid paduvihm :) nagu alati, ilmataat laseb meil ikka kõik oma plaanid täide viia ja alles siis hakkab sadama! Täname teda selle eest :)
