Tasapisi järgemööda kõigest ehk seekord ühe lapse lõpetamisest

Ilmselt pole see enam kellelegi mingi uudis ja isegi mulle endale mitte, et pidevalt on tuli takus ja enamus postitusi jõuavad siia just siis, kui lõpuks jõuavad. Osad asjad aga ei jõuagi siia ja nii lihtsalt ongi. Omamoodi on see natukene kole, et ma enam ei näegi aastas aega, kus oleks vähem kiire, aga teistpidi on see ju tore. Elad intensiivselt ja täiel rinnal. Jõuad palju näha ja teha. Satud kokku huvitavate inimestega ja avastad pidevalt midagi uut. Elu on huvitav ja ilmselgelt minu temperament ei kannatakski kaua paigal istumist, liiati et ma tööl olen niikuinii suurema osa ajast istuvas asendis ja ega seal üleliia palju enamasti ju ei toimugi. Seda, mis meelt värskendaks ja energiat annaks, on aga väga vaja.
Jah, esimesed kaks nädalat puhkust on möödunud linnutiivul. Olen tagasi tööpostil. Aga….mul on suurem osa puhkust alles ees :) See on see mitmes jaos puhkamise võlu, et alati paistab tunneli otsas valgus! Ja suvel on vaatamata sellele milline on ilm, palju valgust!
Kuid….ma armastan hullumoodi neid hetki, kui saad olla tunnistajaks oma laste tähtsündmustel ning tunned nende pärast südames pakatavat heameelt. See rõõm laste pärast on nii suur, et vahest tahab hinge kinni võtta. Istud, vaatad ja mõtled….. ma olen nii väga tänulik, et olen just nende ägedate laste ema.
Nädal tagasi tundsin seda tänutunnet ja südameliigutust noorema poja ülikooli lõpuaktusel. Tema on meie pere lastest sünnijärjekorralt keskmine ja alati olnud selline tasane noormees, kes liigub sihikindlalt oma eesmärkide poole, torkides teis ka veel takka. Mul endalgi on temalt õppida väga palju. Ja meie jutuajamised, need on alati oodatud, pikad ja huvitavad.
Juuni alguses oli tal kibekiire aeg, sest täiskohaga tööl käies tuli kirjutada lõpuni oma bakalaureuse lõputöö. Mina sattusin Kirkega linna minema kaitsmisele eelnenud päeval, sest pidime minema teatrisse. Vaatasime Estonias etendust ” Viiuldaja katusel”. Peale etendust läks Kirke täditütrele külla, kuhu jäi ka ööseks ja mina suundusin poja juurde. Kaitsmisele eelnenud õhtu möödus tal loomulikult kooli laboris oma kaitsmise esitlust lihvides. Õnnestus minulgi peale poja õpinguaastaid laborit külastada. Poeg näitas ette hulgaliselt huvitavaid seadmeid, millega ta on aastate jooksul laboris tööd teinud. Eks minu jaoks on see korralik tuumateadus, aga huvitav sellegipoolest. Kui saabus juhendaja, jätsin nad omapead tööga tegelema ja kõndisin korterisse süüa tegema.

Peale kooli ja õhtusööki otsustasime pojaga minna jalutama. Alustasime Rock al Mare kaubanduskeskuse tagant mere äärest ja kõndisime Stroomi randa välja. Tagasi muidugi ka. Mõnus, ütlemata mõnus õhtu oli. Ilmelise loojanguga ja pojaga koos veedetud ajaga.

Hommikul ärkasin poja kutse peale – ema tule putru sööma :) Mina olen unimüts, aga väga vahva on, kui vahelduseks keegi teine peale minu süüa teeb. Varsti sättis poeg ennast valmis ja läks kaitsmisele. Tehnilist füüsikat kaitses koos temaga veel 3 noormeest, seega väga palju aega ei läinudki, kui ta oli juba tagasi. Diplom kaitstud hindele “5” ehk “väga hea”. Ja siis sõitsime seda saavutust kahekesi tähistama! Pingelangus, rõõm, hurraa, tehtud!

Lõpuks oli käes 30. juuni, mil toimus matemaatika-loodusteaduskonna bakalaureuseõppe lõpuaktus.

Mõnus, kerge ja uhke tunne oli TTÜ peahoone suuures saalis istuda ja oodata oma poja lavale astumist. Olime teda perega toetamas ja koos rõõmustamas.

Tähtsad ninad pidasid toredad kõned. Härra Aaviksoo ise

ja matemaatika – loodusteaduskonna dekaan, professor Tõnis Koger

üliõpilased said kätte diplomid, kooli vilistlane Artjom Savitski esines meeleolukate lauludega ja oligi aktus läbi. Lihtne, konkreetne ja pidulik.

Ja siis loomulikult läks õnnitlemiseks ja pildistamiseks.

Õekese siiras rõõm ja uhkus oma venna üle

Juuliusega tuli ka veidi suhelda, et eluaegseks talle seltsi ei jäänud ikka :)

Suured vennad ja väike õeke

Edasi läksime sööma. Tuli ju lõpetamist vaikselt tähistada ja sedasi kõigi kolme lapsega koos ei satu just sageli välja sööma. Kõndisin nende selja taga ja mõtlesin, et kui väga ma ikka armastan neid. OLgu nad suured või väikesed, lapsed jäävad lasteks. Ja mis siin veel Kirkest rääkida. Tema on koos vendadega hirmus õnnelik.

Sügisest on poeg uuesti TTÜ-s tagasi, sedakorda siis juba jätkuna magistrisse minemas. Eile sain vastu ööd rõõmustava teate, et õnnestus soovitud erialale sisse saada ja veel väga heade testitulemustega. On põhjust temal iseenda üle uhke olla ja meie Kirkega tantsisime pärast telefonikõnet kodus rõõmutantsu! Sügisest on meil siis tööstustehnika ja juhtimise üliõpilane.