Täna on 2015 aasta viimane päev. Vahetub number…aga kas sellest midagi muutub ? Eks see sõltu vist suures osas meist endist. Vähemasti osalt, sest suures plaanis…ei me keegi tea, mis siin maailmas sünnib, aga loodame ikka, et headus võidab.
Selle aasta viimane õhtu on olnud hästi mõnusalt rahulik, sujuv, armas…selline rahumeelne kulgemine. Hommikul ärkasime ilma äratuskellata siis, kui oli tunne, et uni on täis magatud. Ok, tegelikult helistas poeg kell 11 ja imestas, et me veel ikka magame, aga uni oligi selleks ajaks otsas. Eks eelmisel õhtul lugesin liiga kaua raamatut ja…lihtsalt oli vaja ennast välja magada mööduvast aastast. Peale hilist hommikusööki toimetasime veidi kodus ja kui praad oli oma uhiuue jõuluks saadud elu esimese malmpotiga ahju pandud, suundusime õue, et teha selle aasta viimane päevane jalutuskäik loodusesse. Mõnusalt valge ja karge oli õues ja hinges soe teadmine, et nüüd lähebki iga päevaga natuke valgemaks.
Et sel aastal polegi sellist valget ja helget aega olnud, siis täna puhkas silm tõeliselt härmas loodust vaadates. Nagu väike muinasjutt. Jalutad metsavaikuses ja fantaseerid.
Päike läks looja, termomeeter langes kahe pügala võrra ja meie läksime koju. Teepeal kohtasime minu kalli sõbranna tütart Helenat. Ajasime juttu maast ja ilmast. Ka sellest, kui mõnus on lõpuks peale detsembrikiiret lihtsalt rahulikult kodus olla.
Tuppa oli mõnus tulla, sest praad ahjupotis elas juba oma elu ning saatis sealt meie süljenäärmete elavdamiseks välja imelisi aroome. Juurikad olid potis podisenud paraja aja, koputasin veidi liha läbi ning lisasin kergelt ülepraetuna koos sibula ja küüslauguga praeliha potti. Nii nad seal siis koos juurikatega veetsid järgmisedki 1,5 tundi. Lõhnad olid ilmselt nii head ja tugevad, et sellepeale tuli meile isegi rahvast juurde. Nii sai siis seltsis söödud selle aasta viimane õhtusöök, nõud koristatud ja juttu aetud.
Jäin mõtlema, et milline see aasta 2015 siis oli? Midagi halba igatahes ei tule meelde, seega….oli hea, ilus ja tore aasta. Perre sündis juurde üks armas tütarlaps, kõik lähedased ja sõbrad olid terved, toit laual, katus pea kohal. On olnud sisemist kasvamist ja arusaamist, et oma tunded valime me ise. Seega õnnelik olemine, on teadlik valik. Üks kurb asi siiski oli…meie juurest lahkus taevastele teedele meie armas koerake. See oli tõesti tõeliselt kurb ja meenutame teda pereringis sageli hea sõnaga, meenutame naljakaid juhtumisi…
Kuid pere ja lähedased ei ole midagi iseenesestmõistetavat, nad on nii olulised, kui oluline saab üldse siin elus midagi veel olla ja kui perel on kõik hästi, on õnn ka enda õuel.
Saadan aasta ära sügavas tänutundes kõige eest, mis mu elus on head ja ka selle eest, mis on olnud õppetunniks.
Mõne tunni pärast võtame vastu uue aasta, suurepärase aasta, täis armastust, kordaminekuid ja rõõmu!