Täna on veebruari viimane päev. Talvekuu viimane. Märts, kõlab juba kõvasti optimistlikumalt, kui veebruar ja ei jõua me veel ringigi vaadata, kui oh häda – käes on jaanipäev!
Praegu aga…praegu naudime seda kevade tulekut. Varsti vulisevad veed, päike soojendab aina soojemalt ja põõsaste alt hakkavad päid upitama esimesed kevadlilled. Mõnes majaäärses soojemas paigas nad ilmselt ongi väljas. Meie aiamaal polnud täna igatahes veel lillekesi näha. Meil oli täna aga ilus valgus. Kohe nii meeldis, et jätsin kõik oma tubased tegevused ja kohustused ning sättisin ennast koos lapsega õue. Lustisime siis natukene ja tegime veebruari viimase päeva pilte. Värve veel õues eriliselt pole, aga sellised mõnusad pastellsed pooltoonid on täitsa olemas ja varakevadesse sobivad nad imearmsalt. Lapsel ei saanud loomulikult sellest vähesest veel küllalt ning kuna ilm on vaikne ja mõnus, läks pärast tõukerattaga sõitma. Veebruaris, kujutage ette! Ei ole vist päris tavapärane.
Lubame endale puhkepäeva esimese poole mõnusalt puhata, sest õhtupoole tuleb meil mõlemil hakata õppima. Ülehomme on see päev, kus mina pean tegema koolis arvestuse ja lapsel on muusikakoolis esimene arvestus. Ei ole see eluke mingi tilulilu. Või siiski on? Jah, ma usun, et natuke ikka on. Elu on elamiseks ja kui olulised asjad tehtud, on elu jälle lill. Kihnu Virve ütles ikka väga hästi- “Ega ma siia ilma sitale ei tulnud, ma tulin elama!” Vot nii, armsad kaaskodanikud :)
Selline sai meie pildiseeria…
