Haapsalu III pitsipäev

Käisime jälle. Juba kolmas kord.
Nagu ka eelmisel aastal, olen ma sama meelt, et esimesed pitsipäevad üleeelmisel aastal olid ikka pretsedenditult parimad. Ma ei saa sellest üle ega ümber, kui hästi sobis see pitsiline maailm promenaadile ja mereäärse Kuursaali kõrvale. Kui armas oli sealtsamast kõrvalt kuulata kõlakojas toimuvaid kontserte. See atmosfääf oli nii teistmoodi, et viimase kahe aastaga ei saa üldse võrrelda. Ka töötubasid oli tol korral palju enam ja me olime hädas pigem sellega, sest igasse töötuppa ei jõudnud, aga oleks tahtnud teha midagi veel ja veel. Tol aastal ma laadale peaaegu et ei jõudnudki, sest pitsipäevadel oli nii ilus, huvitav ja palju tegemist. Viimasel kahel aastal on olnud vastupidi – suurema osa ajast oleme pühendanud muule.
Kui vaadata võistukudumise seisukohast, siis on aga toimunud hoopis progress. Osalejaid oli sel aastal lausa 26 – rohkem, kui varem.
Suur kummardus korraldajatele sellegipoolest, sest üritus on vajalik ja tuleme sinna edaspidigi suure rõõmuga. Tegijate seisukohast on mõistetav ka kohavalik, sest hiljuti avatud Pitsikeskuse maja on sealsamas keset Haapsalu vanalinna ja paljud asjad sel viisil mugavamad korraldada.

Pitsipäeval on alati väga palju kauneid pitse mida imetleda

Selle armsa mummulise kleidiga on oma imeilusat salli meile demonstreerimas Signe. Üleeelmise aasta kudumisvõistluse võitja. Mummud on lihtsalt minu nõrkus, aga sall…see on õhkõrn ja väga, väga kaunis. Mulle kohe väga meeldib. Muide, Signe blogist võite lugeda ka palju enamat selle ürituse ajaloost ja faktidest, sest Signe on tõeline fanatt ja proff :)

Pitsiäevadel on alati väga stiilseid memmesid, kes on ehtinud ennast omatehtud pitsidega.

See kaunis sall ja ilus roosa kleit on tänavuse pitsipäeva kudumisvistluse omaniku seljas ja loomulikult tema enda tehtud. Tema oli ka kudumisvõistluse III koha omanik ning üks noorkudujatest – Kaidi-Kätlyn Reimann

Ja veel üks imeilus õlasall kudumisvõistlusel osaleja õlgadel.

Pitsikeskuse majas olid üleval kaks, õigemini vist lausa kolm näitust. Üks maja tiib oli sisustatud meie kodumaitse ilukudujate töödega:

Teises maja otsas olid aga imetlemiseks väljas kahe Nancy tööd: Nancy Bush ja Nancy Marchant
Ameeriklannad on andunud Haapsalu sallide fännid ja vähemalt esimene Nancydest on juba aastaid käinud igal aastal Haapsalus ja veetnud Eestis oma pikki puhkusenädalaid imetledes meie naiste kaunist näputööd. Tema on kohe tõeline haapsalu salli patrioot ja austaja.

Siin minu kolm lemmikut

ja loomulikult nancy Bush ise ka. Tema on alati pitsipäevadel kohal.

Üks näitus oli veel seintel ja tõttöelda, mulle need pildid väga meeldisid. AIDE LEIT-LEPMETSA NÄITUS “PITSILISED MAALID”

Neid oli loomulikult rohkem, kui selle ühe foto jagu, aga minge vaadake neid ise, keda huvitab. Seal majas on palju, mida vaadata.

Üks vahvamaid hetki tänavusel pitsipäeval oli moedemonstratsioon, kus haapsalu käsitööseltsi naised demonstreerisid ise oma suurepärast kätetööd, esitlamisel abiks noorimad liikmed ja liikmete sõbrad. Seisin mitte just arima koha peal ja püüdsin, mida püüda andis. Välja panen siia oma lemmikud ja kes tahab rohkem näha – vaadake Haapsalu käsitööseltsi lehele.

Selle südametega kleidi õpetus on muide suvises ajakirjas “Käsitöö” täitsa olemas. Niiet, kel huvi, siis kohe vardad kätte!

Pitsipäeval olid mõned õpitoad ka. Muhu pits, niplispits ja paar sellist niisama meisterdamist.

Pisut siis nüüd ka kudumisvõistlusest.
Kudumiseks oli antud aega 90 minutit ja koekirja motiivi nimeks oli ” Aime ja Siiri said kokku”.
Ilus motiiv, mulle kohe meeldis. Pille küll püüdis meile seal kärbseid pähe ajada, et järgmisel aastal osaleks….nojah, Inge ilmselgelt võttis vedu, lubas juba harjutama hakata usinalt. Piret….hõikas ka, et juba ta harjutab nuppude kudumist….mina, aga vot miiiina, pean alles õppima neid nuppe kuduma esmalt :) Siiani on mulle meeldinud neid võistlusi eemalt vaadata ja ehk ka pildile püüda. Suuremalt jaolt ma lihtsalt imetlen neid imelisi salle…aga ükskord ma proovin seda kududa niikuinii :)

Kui võistlus läbi, algas suur ühiskudumine, kus osales ikka kohe palju kudujaid. Isegi mehi. Meie aga oma seltskonnaga käisime sel ajal hooopis Müüriääres söömas. Kole hele oli muidu olla.

Peale kudumisvõistlust ja ühiskudumist läks žürii loomulikult töid hindama ja võitjaid valima, teise kõik aga said kuulata vestlusring Nancy Bushiga. Teda oli armas kuulata, nagu ikka. Ka sellest kuulsime , mis Ameerika turul selles valdkonnas toimub.

Ja siis saabus autasustamise aeg. Fanfaarid küll ei puhunud, aga piltnikke jagus pildistama võitjaid igast kandist.

I koht: Kadri Luther, võidutöö nr 20.
II koht: Taimi Kruusmaa
III koht: Kaidi-Kätlyn Reimann

II koha autasustamine ja eemal seisab roosas III koht

I koht

Nonii, pitsipäevast pajatatud, aga samal ajal toimus ju ka suur laat Valge Daami päevade raames.
Mulle see Haapsalu variant väga meeldib, sest sealt puudub see enamus laatadele iseloomulik Poola/Leedu turu kaubaga kauplemine ja müügil on ikka ehe ja ilus käsitöö. On mida vaadata ja on mida vajadusel osta.

Pitsi….aga keraamilist

Värvikirevad plekknõud

Väga ilus keraamika

Rahvuslikel ainetel stiliseeritud kummikud ja vihmavarjud

See linane “mütsike” selle daami peas oli tegelikult üks väga põnevalt seotav peakate.

Ja muud pudipadi

Loomulikult oli seal veel palju ehteid ja veelkord ehteid, linaseid kangaid ja rõivaid, Emma ja Theo olid kauplemas, sai suhkruvatti, jätsi ja sinki, astelpaju mahla ja patsijuustu.

Vastu õhtut olime nautimas Helin – Mari Arderi Trio suurepärast kontserti. On ikka suur rõõm nautida südamest tulevat musitseerimist.

Peale “Väike päike” laulu, said kaks päikest kokku ühel pildidl :)

Ah et kellega ma siis Haapsalus käisin? Inge kutsus meid Kirkega kaasa ja selle eest talle suur kummardus ja kallistus!
Meie tutvuse algus ulatub juba ju aastasse….vist 1984 :)

Pitsipäevade suur rõõm seisneb muide ka veel selles, et seal näeb taaskord väga paljusid tuttavaid, kellega suurema aja aastast kohtume vaid virtuaalselt. Niiet kohtumisrõõmud ilmestavad tervet päeva ja see on äge!!!

Järgmisel aastal jälle!