Suvine suvi

Esimene suvekuu on olnud suviselt suvine. Soe. Valge.
Ok, vahest on lausa liiga soe ja vahest teevad sääsed meelehärmi, aga saab hakkama. Ikkagi mõnusalt suvine.
Kuna oleme lapsega nüüd mõlemad rattarikkad, siis üsna tüüpilised on õhtud, kus emps tuleb kummide sahinal töölt, võtab lapse lasteaiast ja läheme koos kusagile lähiümbrusesse sõitma. Väga kaugele pole veel julenud minna, sest rattateid on paraku vähevõitu ja lapsega maanteel sõita…noh, ma armastan meid mõlemaid selleks liiga palju.
Kehtna poole on meil õnneks mõnus sile rattatee ja sealkandis sõidame päris palju. Alu poole võiks samuti olla üks rattatee, et saaks ringiga Märjamaa teele sõita. Rapla sisene Viljandi maantee ei kannata kahjuks üldse kriitikat. Ei jalakäijana ei ratturina. Lohk, muhk, auk, puuduv tee…brr. Lisaks pimedad kurvid. Eilse päeva jooksul kuulsin juba kahest rattaõnnetusest ja täna pääsesin ise napilt. Mina ise vaatan, jube hoolega vaatan – autosid ja inimesi, annan kaugelt kella, et inimene meeltesegaduses ette ei astuks, aga jalakäijad on teedel ikka väga unistavad :D Ei märgata sind isegi siis, kui peaks märkama. Risti vastu kõndiv inimene võiks ju ometi märgata peateel liikuvat ratturit.
Oh, ma ei tahtnud tegelikult viriseda. Rattaga sõitmine on meil lapsega ikka väga lõbus ja rõõmustav tegevus. Seega püüame lihtsalt ise olla alati tublid :)
Ühel õhtupoolikul käisime jälle sõitmas, Kehtna valla piirini ja tagasi. Tagasiteel tegime põike õunaaeda. Sellise :)