Kirjasõber

Kirkel tekkis kirjasõber. Üks kena päev oli postkastis helekollane punnitav ümbrik. Hakkasime just lapsega õue minema, kui ma postkasti avasin ja ütlesin talle, et vaata, sulle on kiri. Laps tegi muidugi suured silmad, et mismõttes, mulle või? Kellelt? Minule polnud see küll enam päris üllatus, sest mõned päevad tagasi küsis Kirke tädi minult meie täpset aadressi, kuna tema tütar tahtis Kirkele midagi saata. Ja siin nüüd see kollane ümbrik oligi.
Oh seda põnevust. Ega siis enam ei saanud kirja postkasti jätta ootama, kuni me oma poetuurilt tagasi jõuame. Kõigepealt loeti kiiresti ümbriku tagaküljelt, kes kirja saatis. Trükitähtede lugemine on tal üsna kenasti selge( kirjatähti ka enamust juba tunneb), seega saladus sai kiiresti lahendatud – jeee, Romi kirjutas mulle :) Oh, kui hea meel tal oli. Kiiresti ümbrik lahti ja kõik mis oli loetav, sai ka loetud. Mis natuke segane, selle aitasin ema tõlke abil selgeks teha. Eriline rõõm oli muidugi uued kleepsud ja väike armas HelloKitty sõrmus. Sõrmus seal kirjas siis punnitaski :) Terveks poekäiguks jagus nüüd sellest kirjast rääkimist ja aurutamist. Laps oli tõeliselt vaimustuses, et nii tore ikka, et Romi mulle kirjutas. See oli temale uus, üllatav ja huvitav kogemus.
Eks ma siis meenutasin oma lapsepõlve ja rääkisin talle, kuidas minulgi olid lapsepõlves kirjasõbrad. Sel ajal küll nii vara neid polnud, tekkisid ikka pigem kooli ajal, kui juba kenasti kirjutada oskasid. Ka tol ajal sai saadetud kaarte, pilte ja muudki põnevat, mida kätte sai. Mul oli kirjasõpru Eestist ja kaugemaltki. Ühe kirjasõbraga tollaselt Ida -Saksamaalt kirjutasime me ikka väga kaua. Ka veel siis, kui mul juba teine laps oli sündinud ja temalgi kaks poega. Siis aga mingite tema kolimistega läksid meil äkki kontaktid kaotsi. Kahju tegelikult. Ei ole isegi kõikvõimas FB mind selles suhtes aidanud, et teda leida. Ilmselt pole temal seda samuti lihtne teha, sest vahepeal olen ma nime muutnud.
Lapse osas on mul aga hea meel, et tema täditütar otsustas sellist kirjasuhtlust alustada. Esiteks, on see vahvam, kui netis lobiseda. Teiseks, paneb see last kirjutama, mõtlema ja lugema. Täna vastust kirjutades luuletas Kirke isegi kolmerealise luuletuse oma sõbrale :) Käisime pärast koos postkontoris marki kleepimas ja ise pandi oma käega ka kiri posti. Et kõik oli ikka täitsa päris. Mul on hea meel.

Selline see sõbrakeselt saadud kiri oli…

kiri

Kleepsud olid veel koertega ka, aga need kleebiti väga kiiresti kleepsuraamatusse lailai :) Kassid said ühele lehele.
Sõrmus on muidugi uhke. Just selline, nagu peaaegu kuuesele meeldib.

kiri

This entry was posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD.. Bookmark the permalink.

3 Responses to Kirjasõber

  1. Tiina says:

    See võib olla küll lahe tunne -saada elus esimest korda kiri. Ja veel milline kiri!
    HK sõrmus ja kleepsud. Tegelt on õnneks vähe vaja ja täiskasvanutel võiks see ka vahel meeles mõlkuda:)

  2. Inx says:

    Jah, PÄRIS kiri, päris esimene kiri. See on suur elamus.
    Lastele ongi tegelikult õnneks suhteliselt vähe vaja. Kõige enam aga armastust, siirast tähelepanu, tunnustust ja nendele pühendatud aega.

  3. Kristina says:

    kus ma saaksin omale kirja sõbra

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga