Aasta algas rahulikult ja ega mingit olulist tunnet ei olnud, sest 1. jaanuar juhtus olema pühapäev…seega aasta algas teisest päevast töiselt ja mingit aastavahetuse tunnet kui sellist, ei olnudki. Aus vastus- ega see ei rõõmustanud ikka küll. Möödunud aastal oli aasta algus hoopis teistsugune. Küll olid koroonapiirangud, aga ikkagi olime ootusärevuses, sest ees ootas pikem reis. Vabu päevi oli ka pisut paremini. Ja reiside osas oleme sel aastal spontaansed ehk siis kõik on lahtine. Lapse gümnaasiumitesse kandideerimised sisustasid ära kõik koolivaheajad ja varsti on eksamid ning põhikooli lõpetamine käes. See võtab oma aja ja jaksu. Tagatipuks planeerib ta endale suveks tööd(täna käis tööandjaga asju paika panemas) ja kõigele lisaks mingeid lühitrippe sõpradega küll siia, küll sinna. Ja minul on projekt nimega hambad- kui suve lõpuks midagi hammastest üle jääb….siis reisime. :P
Aasta on liikunud aga omasoodu edasi…
Aasta esimesel nädalavahetusel oli lumi taas looduse valgeks rüütanud.(Jõulud olid suht lumeta) Käisime noortega terviserajal pilte tegemas.
Kirjutades seda lugu juba aprillis pean tõdema, et lumi tuli maha novembri lõpus ja püsis pea jõuludeni, jõuludeks oli lumel tarvis ilmtingimata ära sulada ja siis mõne aja pärast jälle maha sadada ja nii jätkus see terve ülejäänud talve. Tuli ja sulas ja tuli ja sulas. Viimane lumeke tuli maha 31. märtsil, siis sulas 3-4 päevaga ära ja ma päriselt loodan, et mais enam lund ei saja :D Ei ole talv tänavu taevasse jäänud, ei ole.
Korterimüügi ootuses hakkasin tegelema kodu tühjendamisega. Müün maha või annan ära kõike, mis tundub ebavajalik. Kangad, nõud, riided jne. Ise ka vaatan ja imestan, milline kultuurikiht saab koju 20 aastaga tekkida. Üleliigset midagi nagu polegi, aga….mida tõepoolest on hulgim, siis erinevaid käsitöötarbeid. Nüüd on käes aeg, kus kõik olemasolev tuleb kriitilise pilguga üle vaadata. Kas mul on seda või teist ikka päriselt vaja ja kui on, siis kui palju. Kangastega on üllatavalt hästi läinud, sest need ostetakse kiiresti ära. Küllap on mul siis hea maitsega valitud kangad, kuigi minu jaoks mõni neist päris emotsiooni pealt ostetud ja nüüd vaatan otsa ning küsin endalt…miks ma selle ostsin??? Üht-teist kangastest on siiski veel alles ja küllap leiavad nemadki oma ostja. Jah, ja ajakirjad läksid sümboolse tasu eest müüki nagu soojad saiad. Pean silmas siis moe- ja käsitööajakirju. Järjest jõuavad kangad mul ka õmblusmasina hammaste vahele, ehk siis õmblen perele asju valmis just nii, nagu ajakest jagub ja vajadust on. Siin piltidel üks kaduvväike osa kangaid, mis müügis….Seega jah, kui kellelgi huvi, kirjuta mulle!
Mõned korterivaatajad on samuti käinud. Nagu tavaliselt- kellel üks häda, kellel teine. Kellel on häda, et majas pole lifti, kes hädas, et ülekaalus ja ei jaksa 3,5 korrust treppidest käia, kellele ei andnud pank laenu, kes elaks siiski pigem Sakus, kui et Rapla tagasi koliks, kellel oli Rapla jalkaklubi poistel nõmedat värvi vormiriietus, et laps sinna panna….ühesõnaga käivad ja uurivad. Õnneks olen ise sellega arvestanud, et suure korteri müük pole lihtne tegevus, samas teades, et igale korterile on alati ostja. Küll see õige inimene varsti meieni jõuab. Ainult ühte ostjat ju ongi vaja, kes näeb väga hea potensiaaliga korterit ja tahab seda endale. Üks hea omadus on meie müüdaval kodul veel- temast saaks suurepärase stuudiokorteri, sest planeering võimaldab seda ülihästi. 25m2 elutuba tööruumiks ja täiesti eraldi asetsevad 3 tuba eluruumideks. Saab kaks kärbest ühe hoobiga- kodus tööd teha ja ei pea eraldi tööruumi renti kuskil maksma.
Klassikalise muusika kontserdid Estonias, MUBA-s ja Muusikaakadeemias
Kõigepealt käisime kolleegiga Estonia kontserdisaalis kuulamas 10. veebruaril pianist Sten Heinojat koos ERSO-ga, dirigendiks Saksamaalt pärit Jun Märkl. Stennut on alati hea kuulata ja ega ta kahjuks Eestis ülearu palju ei esine, seega…kasutame igat võimalust. Dirigent oli suurepärane ja muusika samuti ja Sten super.
Kuulasime:
Johann Strauss jr
„Ilusal sinisel Doonaul“
Wolfgang Amadeus Mozart
Klaverikontsert nr 23 KV 488
Johannes Brahms
Sümfoonia nr 3
Nädala pärast käisime kolleegiga Muusikaakadeemia kontserdisaalis kuulamas Ivari Iljat.
Kavas oli
Rahvusooper Estonia orkester
Solist IVARI ILJA (klaver)
Dirigent ARVO VOLMER
Brahms. Klaverikontsert nr 2 B-duur op. 83
Sibelius. Sümfoonia nr 5 Es-duur op. 82
Ilja on suurepärane pianist, EMTA rektor ja professor. Kontsert oli tõeliselt nauditav ja lisapala vaimustav.
Ivari Ilja on ühtlasi ka Sten Heinoja õpetaja. Mõlemad kontserdid olid suurepärased ja kõrgel tasemel.
Kolmas kontsert toimus taas Estonias. Seekord noor pianist Tähe-Lee Liiv koos ERSO-ga ja dirigeeris suurepärane SIMONE MENEZES Brasiiliast.
Kavas:
Maurice Ravel
„Valss“
Edvard Grieg
Klaverikontsert a-moll
Lili Boulanger
„Kurvast õhtust“ (seade Camille Pépin)
Heitor Villa-Lobos
„Bachianas Brasileiras nr 7“
Jälle muljetavaldav muusika ja hea esitus. Tähe Lee-l on erakordselt hea tehnika ja väljendusoskus, puudu jääb vast ainult jõust. Õbluke nooruke pianist ja koos orkestriga läheb just vasaku käe partii kaduma. Kahtlemata on ta aga väga andekas ning oma noore ea kohta palju saavutanud.
Ravel-i “Valss” oli vist ilusamaid palasid, mida ma viimaste aastate jooksul olen orkestri esituses kuulnud. Päriselt, vaimustav ja Boulanger-i “Kurvast õhtust” oli üdini, üdini kurb. Uskumatu, kui täpselt saab muusikaga meeleolu edasi anda. Tähe Lee esitas koos orkestriga Griegi klaverikontserti. Samuti kaunis muusika.
Kontserdil käisin seekord koos tütre ja tema sõbrakesega. Noored jäid peale kontserti linna ja mina sõitsin viimase rongiga koju, kus mind võttis üllatuslikult vastu lumesadu ja muljetavaldav lumekiht, mis hommikuks oli veel paksemaks sadanud.
NÖFF-il käisin tööd tegemas. See meie naiste Ööde FilmiFestival, mis suure PÖFF-i väike õde. Käisin ühel päeval pildistamas ja siis muidugi sain ka üritustest/filmidest osa. Perfomanced, raamatuesitlused, filmid koos sissejuhatustega…palju oli vaadata ja kuulata ja ma pole veel NÖFF-il läbi aastate kehva filmi näinud. Väga sügava sisuga filmid.
Pere tähtpäevad
Aasta esimese kuu lõpus ja teise kuu esimesel päeval olid meie pere kahe R-i sünnipäevad, ehk siis pojad said aasta vanemaks. Lisaks noorema poja kaasa sünnipäev jaanuari keskel. Käisimegi neil linnas külas mõlema sünnipäeval korraga. Kui sünnipäevade vahe on 12 päeva, siis saab koos tähistada. Vanema poja sünnipäeval käisin mina õige päeva õhtul. Kirke oli …kuskil ära, vist tööl. Sünnipäevapidu pidas ta aga pisut hiljem ühel ilusal päikeselisel ja lumisel päeval. Terve vahmiil oli kohal ja juttu jätkus kauemaks.
Koos vanema poja sünnipäevaga pidasid noored maha ka soolaleivapeo. Esimesel poolel päevast käisimegi meie, ehk siis lähisugulased ja kui vanem generatsioon oli koju läinud, jäime meie noorema R-i ja tema kaasaga veel sinna ning varsti hakkasid saabuma sõbrad kaasade ja lastega. Nii sai majaelule ametlik käik antud, kuigi nüüd mais saab terve aasta sees elatud. Ma ei väsi imetlemast, kui ilusa kodu lapsed endale ehitasid ja kui andekas tiim nad koos on.
Aprilli alguses tähistasime armsa noorema pojatütre sünnipäeva. Preili meil sai 8-aastaseks. Vahva, loominguliselt andekas ja kohusetundlik väike piiga. Kirke tegi sünnipäevalapse tellimisel küpsisetordi, mis pidi olema kindlasti roosa ja jänkudega ning mina õmblesin sünnipäevaks lapsele pluusi ja pusa.
Õmblen, muudkui jõudumööda õmblen, et kangaid kapis vähemaks saada
Mida ma aasta algusest õmmelda olen jõudnud? Kolleegile õmblesin tuunika, Kirkele kaks pusa. Pusad nendest kangastest, mis pükste kõrvalt järgi olid jäänud. Üks ühevärviline ja teine kahest värvist kokku. Helerohelisest nn “lapsha” soonikrikotaažist õmblesin meile Kirkega pulloverid. Üks asendamatu rõivatükk jahedatel aegadel. Pojale õmblesin majja kardinaid. Nad küll ostsid IKEA-st valmiskardinad, aga need on seal 3 m kõrged ja pealegi olid mõeldud toru peale riputamiseks, ehk ülevalt lapatsitega. See tähendas, et mul oli vaja kardinad parajaks õmmelda, eemaldada ülaservadest lapatsid ja õmmelda sinna asemele kardinapael. See ümbertegemine on tegelikult hirmus tülikas tegevus ja palusin neil järgmisi kardinaid mitte sel viisil soetada. Palju parem on minna poodi, osta kangas ja sellest kohe korralikud kardinad õmmelda. Ah jaaa, kolleegile õmblesin kleidi. Väga kena sai ja kangas sobib talle imeliselt.
Märtsi keskel oli Kirke sõbrakesel sünnipäev ja nii palus ta mul õmmelda sõbrale padja. Laias laastus valis tütrik ise kangad välja ja mina kombineerisin nad kokku. Ilusti nimi ja vanus tagumisel poolel peale tikitud. Kingisaaja oli väga rõõmus.
Pisut tööst ehk tööelu huvitavam osa
Veebruari keskel lõpetasin tööl üritust ehk läbi sai konkurss “Mina näen nii”. See oli neljas taoline. Kunagi tuli mul pähe mõte, et lapsed üle maakonna võiksid etteantud teemal luua ise illustratsioone. Esimesel aastal valikust loetud raamatule, teisel ja kolmandal aastal olid erineva teemaga luuletused, mida tuli illustreerida. Seekord aga teemaks hoopis “Minu unistuste raamatukogu”. Igal korral on lõpuüritusel käinud mõni kunstnik, kes räägib noortele oma tööst, kommenteerib võistluselt näitusele saanud töid ja vahest on isegi töötuba olnud. Sel korral oli külaliseks illustraator Sirly Oder. Hiiglama vahva inimene ja suurepärane kunstnik. Rääkis väga huvitavalt lastele oma tööst ja originaalillustratsioonid …no need olid ikka väga nummid ja hästi tehtud. Sirly on hullult äge inimene ja lisaks kunstnikutööle seab ta kauniks väljapanekuid Viru keskuse rahva Raamatu kaupluses. Kui me seal millalgi kohvikus söömas käisime, sattus ta meile peale :P ja juttu jätkus kauemaks.
Pereringi uus liige
Kevadel võttis suure poja pere endale ka koera. KA sellepärast, et noorema poja peres juba on koer. Tõugu ma ei tea, see läheb alati meelest, aga neil on nüüd selline väiksemat sorti vilgas kutsikas. Karvu ei aja, saba on rõngas nagu notsul, kasvab vast põlvekõrguseks ja käitub kutsika kohta väga hästi(ok, eile just saadeti mulle video, kus kutsa veetis lõbusalt aega, vedades wc-st paberirulli mööda elamist ja sakutades pesuruumi prügikasti laiali). Käisin siin ühel pühapäeval nende koera päeval söötmas ja jalutamas. Veetsime koos kena 1,5 tundi. Samal õhtul läksin laste juurde tagasi ja testisin nende uut vastvalminud sauna. Mõnus, tõeliselt mõnus saunaõhtu oli. Majas sees on nüüdseks kõik valmis ja ees ootavad õuetööd – terrass, tänavakivid sissesõiduteel ja ümber maja, aed…ja kindlasti saab seal olema nn kõrvalmaja, kuhu tuleb see pärissaun, töökoda, rataste hoiuruum jne.
Vabariigi aastapäev
Meie pole olnud erilised Vabariigi aastapäeva tähistajad. Kui üldse, siis vaikselt kodus või paar korda oleme ka paraadile sattunud. Sel aastal tegime siiski piduliku laua, nautisime Kirke ja tema sõbraga head sööki ning vaatasime telekast riburadapidi kodumaiseid filme. Menüüs olid: “Kevad”, “Suvi”, “Sügis” ja “Talve”, lisaks “Soo” ja teist korda “Tõde ja õigus”. Tõsine kodumaiste filmide maraton. Presidendi kõne ajal sõime õhtust ja nautisime kõnejärgset kontserti. Seega jah, olid meil hommikused kiluvõileivad, kohustuslik telekaprogramm ja vanema poja juures käisime koos tordiga, mille Kirke ise valmis tegi. Lipusinist toiduvärvi meil kodus polnud, sai selline kummaline rohekassinine, aga väga maitsev tort. Hommikuse tiramisu koogi tegi meile ka.
Praeguseks on kena paar kuud või rohkemgi kestnud koolikatsed, mille tulemusi paljud alles ootavad. Ega see üleminek põhikoolist gümnaasiumi nii lihtne polegi. Teised lapsed on mul kodukooli jäänud ja seal polnud muud, kui et hästi eksamid teha ning olidki sees. Keeruliseks teeb sel aastal kõrgema õppetasemega koolidesse saamise see, et Tallinnas lõpetab põhikooli üle aegade suurim lend lapsi. Sama on mujal Eesti koolides. Seega konkurents veel tihedam, kui tavaliselt. Raplaski lõpetab kahes koolis kokku põhikooli 5 klassi + väikeklass. GAG-i oli näiteks 100-le kohale 10-ndatesse klassidesse 1047 soovijat!!!! Päris karm. Ja katsed olid samuti uskumatult rasked. See on vast ikka omaette näitaja, kui matemaatika, füüsika, eesti keele ja inglise keele katsete tulemuste keskmine protsent oli kõigi katsetajate peale kokku kõigest 30!!! 100-st võimalikust!!!! Ülesanded olid ikka üle võlli. Tundub, et nendesse nelja kooli oodatakse juba valmis akadeemikuid :D Päriselt, veider kuidagi. Kirke nendest neljast koolist ainult GAG-i olekski soovinudki minna, aga sellise konkursiga…on see ilmselgelt ka paljudele nutikatele lastele nagu helesinine unistus. Vaatamata sellele, et eesti keele % oli tal väga kõrge ja muudki asjad kõik üle keskmise, reaalkoolis oli isegi matemaatika tulemus üle keskmise….sisse ta sinna ei saanud. Irooniline on minu jaoks aga see asi, et ilma katseteta võetakse otse vestlusele need soovijad, kes on saanud piirkondlikelt olümpiaadidelt mistahes aines edasi vabariiklikusse. Vabariiklikul võid sel juhul olla kasvõi viimasel kohal. Ja….suur osa selliseid lapsi poleks kahjuks suure tõenäosusega testidega vestluselegi saanud ja…kui siiski, siis vestlusel ikka põrutakse. Paari oma lennu tüdrukuga tal just nii juhtuski. Lõplikud vastused selguvad tegelikult alles sügiseks, sest koolides on kõikjal katsetamas käinud palju lapsi, kes proovivad niikuinii mitmesse erinevasse kooli saada ja siis valivad kuhu minna(Kui mitmesse kohta saavad). Seega isegi siis, kui jäid napilt joone alla, on õhkõrn võimalus sügiseks saada mõnda kooli sisse. Pisut närvesööv, aga selline see elu teismelistel on. Õnneks olime võtnud seisukoha, et me ei närvitse ega paanitse, sest millele see küll kaasa aitaks??? Läheb nii, nagu minema peab ja kui mõni probleem ka tekib, siis seda lahendab siis, kui probleem juhtumisi tekib, aga…kes ütles, et see tekib? Prantsuse lütseum ja 32-ne keskkool olid tütre kaks esimest eelistust ja….mulle tundub, et Lütseumi katsed olid omamoodi kõige keerulisemad. Eriti laiahaardeline sõel ja palju kandideerijaid. Väljastpoolt oma kooli võetakse sinna kahte 10-sse klassi vaid 1/3 õpilasi, seega umbes 20-25 õpilast. Katsed: matemaatika, füüsika, keemia, eesti keeles etteütlus ja valmi ümberjutustus, inglise keel suuline ja kirjalik, siis veel üldainetepõhised testid. Ja….mulle meeldis selle kooli operatiivsus. Katsed olid hommikul ja õhtuks olid vastused. Katsed edukalt sooritatud ning juba järgmisel päeval kutsuti vestlusele. Ei seegi lihtne polnud- tõsine silmaringi ja kultuur/ajalooline vestlus + visioonid, valiku põhjused, prioriteedid jne. Aga…kahe päeva pärast tuli vastus, et oled sooritanud katsed suurepäraselt ning arvatud 1.septembrist Prantsuse Lütseumi 10. klassi õpilaseks! Seega…murekoorem on meil nüüd kaelast ära, et äkki ei saa ühtegi valitud koolidest sisse. Praegu hõljub ta suures uskumatuses, et sai sinna sisse, kuhu kõige rohkem tahtis.
Ja enam polegi palju jäänud. Veidi üle kuu ja koolis kõlab lõpukell. Proovieksamid käivad, varsti on päriseksamid ja 16. juunil lõpupidu. Seega vähem kui 1,5 kuu pärast on põhikool lõpetatud. Aeg on lennanud.
Et kõike seda vähe ei oleks, jookseb tips neidude koori proovidesse ja muusikakoolis klaverisse ning laulutundidesse ja lisaks osadel õhtutel ka tööle. Kes teeb, see jõuab. Käisid mõni nädal tagasi neidude kooriga Türil laulupeo ettelaulmisel ja ma isegi ei kahtle, et nad laulupeole saavad. Mai alguses laulab neiu üle mitme aasta laulukarussellil. Mida tegusam oled, seda vähem on aega lõpetamise pärast pabistada.
Selleks et kõike jaksaks, tuleb kodus tervislikult toituda, eelistatavalt väljapool kodu samuti :P
16.aprillil käisin Tallinnas kohtumisel. Prantsusmaalt käis külas Anna Maria. Minu mentor tervisliku elustiili vallas ja vapustavalt äge naine. Ma ei oleks osanud oodatagi, et õnnestub temaga reaalses elus kohtuda. Päris palju huvitavaid asju arutasime ja ehk tekib sellest midagi põnevat.
Peale kohtumist läksime aga koos minu armsa sõbrannaga tähistama tema hiljuti olnud sünnipäeva. Tegime kesklinnast jalutuskäigu Noblessneri kvartalisse ja sõime sealses mugavas bistroos piduliku lõuna. Toit oli maitsev ja juttu jätkus kauemaks. Ootame mõlemad pikkisilmi meie linna kolimist, sest meil on igasuguseid mõtteid ja siis saaks ometi ehk rohkem kokku ning rohkem ette võtta, kui kord kvartalis kohtudes. See sõprus on ikkagi üle 40 aasta kestnud ja meile ülioluline!!!
Loomulikult leian ma aega lugemiseks. Lugemisega on muidugi isevärki lugu. Mulle meeldib lugeda. Väga. Samas…mõtlen vahest, et KUI PALJU ma jõuaksin muud vajalikku rohkem teha, kui ma ei kaevuks raamatusse!!!! Aga…raamat on see, mis päästab mind argielust, rutiinist, aitab endale aega võtta, et ennast mitte segi rabeleda. Seega loen ikka edasi ja küll ka iga töö saab tehtud. Eks ma loen enamasti tunnikese enne magama jäämist. Panen siia 4 raamatut, millest juhuslikult pildid telefoniga klõpsatud, kuigi loetud on kõvasti rohkem. Kõiki neid nelja julgen soovitada.
Praegu on meie õuele saabunud kevad. Lumikellukesed ja märtsikellukesed on ära õitsenud, nurmenukud õitsevad, kirsid avavad esimesi õisi. Kogu loodus on sooja ootuses. Lumi kadunud ja päike paistab.
Lõpuks olen jõudnud postitustega reaalaega. Juhuu! Käes on 1. mai.