Enne reisi viimase päeva kirjeldamist pisut Bangkokist endast.
Bangkok on teadagi Tai pealinn. Asub Chao Pharaya jõe kallastel Tai lahe ääres.
Nime “Bangkok” kasutavad üksnes välismaalased. “Krung Thep” ‘Inglite linn’ on lühend linna täielikust tseremoniaalsest nimest, mis on ühtlasi maailma pikim kohanimi:
(Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Ayuthaya Mahadilok Phop Noppharat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya Witsanukam Prasit).
Linna elanike arv võib ulatuda 12 miljonini. Suurimad rahvusenamused on tailased ja hiinlased. Linnas elab 250 000 mandrihiinlast, 85 000 hindut, 44 114 jaapanlast (suurim jaapanlaste populatsioon Aasias väljaspool Jaapanit)[2], 25 000 ameeriklast, 45 000 eurooplast, 15 000 taiwanlast, 20 000 lõunakorealast, 6000 nigeerlast, 7500 austraallast, 12 000 araabia keelt rääkivatest riikidest, 20 000 malaisialast, 4000 singapurlast, 5000 filipiinlast ja 800 uusmeremaalast. 92% elanikest on budistid.
Mõnele võib Tai pealinn kindlasti mõjuda lausa šokina, aga samas on siin palju vaatamisväärset nendele, kes ei karda kuumust ja segadust. See linn pakub lõputult üllatusi, alates tohututest kaubanduskeskustest, varjulistest templitest ja lärmakatest turgudest kuni restoranide, unisevõitu kanalite ja kireva ööeluni.
Kuningas Rama I kujundas linna Ayutthaya eeskujul – siin on risti-rästi kanaleid ja suurejoonelisi templeid. Kuigi suur osa vanalinnast on asendunud igas suunas laieneva metropoliga, leidub Bangkokis kauneid templeid ja paleesid, ajaloolisi ehitisi ning kurikuulsaid ööklubisid. Ööelu on tegelikult aga peale kahte aastat piiranguid kõvasti soiku jäänud ja paljud sellised asutused suletud. Hilisõhtustel Bangkoki tänavatel liikudes tundus linn pigem suhteliselt inimtühi.
Parimad viisid selles megapolis liikumiseks on kindlasti Skytrain, metroo ja jõetaksod. Kiireim viis liikumiseks aga muidugi mototaksod, mida peetakse ühtlasi ka kõige ohtlikumaks liikumisviisiks.
Tänapäeval aitavad linna kaoses orienteeruda kõige paremini telefonist leitavad kaardirakendused, aga ka paberkaart on kindlasti abiks.
Ja….. kätte ta jõudsiki, reisi viimane päev ning käesolev postitus – enne, kui mälestused tuhmuvad ja nüansse on meenutada kõvasti keerulisem, saabki kõik kirja.
Kahju oli, kohutavalt kahju oli järgmisel päeval lennukisse minna, kuigi sel hetkel märtsi esimeste päevade paiku soovitas ratsionaalne mõtlemine koju pöörduda tänu hiljuti alanud sõjategevusele Ukrainas. Väike pelgus nagu ikka oli, et kui hetkel veel lennud toimisid, mis sest, et enam mitte üle Venemaa, vaid kaarega altpoolt ja kestusega 12 tunni asemel 15 tundi, siis teadmatus oli suur, kuidas ja mis siin maailmas edasi toimub. Oli ka neid, kes tagasi jõudes küsisid, et no mis te tagasi tulite Eestisse, siia segasesse olukorda??? Miks, miks…pere ja lähedased on siin, kõik keda me armastame, vat miks.
ja nüüd selle viimase päeva juurde:
Et viimasest päevast viimast võtta, ärkasime mina ja Pirjo üles enne kukke ja koitu. Kell 7.30 olime me juba kuskil metroojaamas, seega 7 ajal pidime liikuma skytrain-iga ja tõenäoliselt saime hotelli vastuvõtus kokku mitte hiljem, kui 6.30. Plaan oli meil kahekesi teha varahommikune seiklus Bangkoki ööpäevasele lilleturule. Veidral kombel mitte keegi meie kaasreisijatest ei avadanud soovi kaasa tulla :P Ju me siis need meie kamba kõige suurema seiklusvaimuga tüübid olime. Võimalik, et teistel polnud lihtsalt huvi või tundus uni magusam, aga meie…meie võtsime jalad selga, telefon kaardiga ette ja minek.
7.45 leidsime turu üles ja hakkasime ringi vaatama. Lilled ja lilled ja lilled, palju lilli ja ilusaid lilli ja veel rohkem lilli. Siin seal oli toidukraami müügil ja siis olid need toredad müüjad, kes siin ja seal oma töökohal lihtsalt magasid, sest ega see ööpäevaringne töö mingi meelakkumine ole. Kõikjal käis elu ja vilgas sagimine. Turiste nagu meie…kuskil ei kohanud. Ikka pigem kohalikud, kes oma igapäevast elu elasid ja tööd tegid. Lilleilu võttis silmad kirjuks, osta sai ka kokkulapitud banaanilehti(nendes pakutakse näiteks sooja toitu vabas looduses). Mungad tegid oma hommikusi reide toidu kogumiseks. Kirjutada aga nagu polegi midagi. Pigem illustreerivad seda käiku pildid. Kui ükskord jälle Bangkoki satun, tahaks kindlasti veeturul ära käia. Turgudel on mingi omamoodi vaib ja põnevus ja sinna kohe tõmbab. Üldse mitte ostlema, pigem niisama vaatlema. Kuidas inimesed elavad ja töötavad, milline näeb välja kohaliku lihtinimese päev.
Kui turg läbi kammitud, hakkasime mõtlema, kuidas kõige kiiremini tagasi hotelli saaks. Plaan oli selleks ajaks hotellis ollaa, kui pereliikmed ärkavad, et saaks koos rõõmsalt hommikust sööma minna.
Uurisime siis kaarti, et kus me hetkel metroo peatuse suhtes viibime ja tee ääres oli üks rollumees. Pirjo küsis temalt nõua, aga kuidagi jõudis jutt sinna, et…aga miks mitte rolluga- otse ja kiiresti? Vaatavad mulle otsa – mina ütlen -no, no, no!!! Edasi läks juba minu veenmiseks ja mudimiseks, et no mis see nüüd ära ei ole, teeme ühe sõidu ja saame kiiresti kohale.
Ülemisel pildil paistavadki kaks rollut ja kaks istuvat rollumest, enne kui me nad ennast vedama sebisime.
Kolmekesi ühel rollul istuma polnud ma kohe üldse nõus ja lõpuks kutsus rollumees oma sõbra kampa, et lähme kahe rolluga. Oh, see oli ikka raske südamega tehtud otsus, sest ma olen terve elu mingil põhjusel peljanud kaherattalisi(v.a jalgratas :P) Aga et veel Bangkokis, selles hullumeelses liikluses, mingi võõra kahtlase rollumehe selja taga….see tundus päris napakas mõte. Nojah, ükskord tuleb paraku oma hirmudest üle saada ja nii ma tegin südantkriipiva otsuse, kujutades juba ette, kuidas kõike võib juhtuda – ok, sõidame rolludega hotelli. Mina pakkisin ennast selle mehe selja taha, kellega me vestlesime ja Pirjo istus tema sõbra motole ning sõit võis alata.
Oh sa poiss, kuidas need rollud seal tänavatel lendavad ja iga foori juures nagu tirtsude parv autode ette kogunevad, et esimestena foori alt kummide vilinal startida. Ma klammerdusin juhi külge ilmselt nagu takjas ja võin pea anda, et mehikesele tegi see terve tee hirmsasti nalja, kuidas üks valge tädi ennast kramplikult tema külge haakis. Üks naljakas hirm oli mul see, et kui need motod autode ja teiste rollude vahel siblivad, äkki jäävad mu põlved mõne auto taha kinni :D No tegelikkuses, nagu seletas pärast Pirjo, ei jää ikka küll, sest rollu peeglid on laiemad, kui põlvede asetus ning peeglite järgi motomehed vahemaid hindavadki.
Kuskil sõidu keskel aga hakkas mul täitsa tore. Jõudsi kohale, et maha ma sealt ei kuku, põlvi mõne auto külge ei jäta ja üldse on täitsa lahe juuste lehvides sedasi kimada(mitte et ma aru saaksin, kuidas kohalikud kaunitarid peentes kleitides ja kitsastes seelikutes seal elegantselt külitsi istudes peal püsisid). Pealegi see kiire sõit, oli korralik ajavõit, et õigeks ajaks sööma jõuda. Ma võin nüüd õigesti mitte mäletada, aga see sõit kestis umbes 15 minutit ja maksis umbes 4€. Kohale jõudes(kell 8.38) oli mul aga sellinepisut uimane, aga äge tunne, et jess, tehtud – esimest korda elus.
Ja poisid olid toredad, kiitsid aga takka, kui tubli ma olen :D ja et näed, polnudki nii hirmus. Minul oli nalja nabani selleks hetkeks ja juuksed tuulest viidud. Poisid aga käisid peale, et teeme nüüd ikka pilti ka :D Eks tegimegi, et oleks pildiline tõestus oma tegemistele( muidu mõtlen pärast, et nägin ehk unes) ja saaks aastategi pärast pilte vaadates kõhutäie naerda. Ja minu unekotist tütar jäi sellest lõbust ilma :P
Igatahes jõudsime kenasti hotelli, korjasime oma armsad pereliikmed kaenlasse ja läksime hotelli hommikusöögile. Hommikuks pakuti süüa nii kohalikku, kui kontinentaalset sööki, söök oli hea ja kõhud saime kenasti täis. Kella 10-ks olime söönud.
Üks tore seik oli meil söömise ajal. Pirjo käis wc-s ja unustas sinna oma veepudeli. Meil mõlemil olid ühesugused peenikesed Maaway pudelid, lihtsalt erinevat värvi. Mõne aja pärast tuli teenindaja ja pakkus meile seda pudelit, sest nägi, et meie laual on veel üks sama sorti pudel. Väga armas. Taaskord kinnitus, et Tais saab loota kohalike inimeste aususele.
Peale sööki toimus mõnda aega vabategevus ja edasi otsustasime minna naiste seltskonnaga uuesti poodlema, sest ööga selginesid mõtted ja mõned soovid tuli veel täita. Kirke näiteks tahtis käekotti, mis eelmisel päeval jäi ostmata ja teisel päeval viis ta läbi strateegilise tingimisprotseduuri ning sai oma koti kätte eelmise päeva hinnast märksa odavamalt. Lõppkokkuvõtteks maksime me selle eest häbiväärselt vähe ja kott, mis siiani tihedas kasutuses näeb ponks välja ka pea aasta hiljem.
Kell 11.20 seisime taas jõetrammi kail ja ootasime paati. Sellest paadiliiklusest tahtsin tegelikult juba eelmises postituses pisut rohkem kirjutada, aga teen seda siis praegu:
19.sajandil tunti Bangkoki Ida Veneetsiana, sest kogu transpordiühendus kulges mööda kanaleid. Tänapäeval on Chao Phraya jõe idakalda kanalid täis aetud ja nende kohale on ehitatud teed. Jõe läänekallas on aga säilitanud oma 19. sajandi ilme ja sealne veeteede võrgustik ulatub kuni kaugemate maapiirkondadeni välja. Siin võivad külastajad jälgida kanalite äärset traditsioonilist elustiili ning külastada oma teel selliseid vaatamisväärsusi nagu Wat Arun ja kuninglik pargasemuuseum.
Mida sel ajal Veiko tegi, kui meie šoppasime…sellest vaikib ajalugu. Mingi hetk jagunesime kaubakeskuses samuti eri suundadesse, ehk siis mina ja Kirke läksime oma asju ajama ja Pirjo oma ema ja lastega omi asju. Nii oli pisut mugavam, kui üksteise järel kõndida, kuigi varem või hiljem jooksime ikka kuskil kokku ja jagasime omavahel heade ostude infot. Nii veider, kui see ka pole, aga isegi sellises üüratus keskuses saab omadega varem või hiljem taas kokku. Ostusoove oli meil tegelikult vähe, kuid nad olid vägagi konkreetsed ja läbimõeldud.
Peale ostlemist läks kumbki seltskond omal valikulisel ajal hotelli tagasi. Meie Kirkega sõitsime tagasi 15.10 paadiga. Hotellis tegeles igaüks oma asjadega – kes ujus, kes puhkas ja varsti oli aeg hakata ennast pidulikuks õhtuks valmis sättima.
Järele oli jäänud meie reisi viimane ettevõtmine. Kell 17.40 seisime kogu lillelöödud kambaga taas skytrain-i peatuses ja sõitsime sadamasse, kust sai istuda laevukesele, mis viis meid Asiaticu-sse.
Jõudsime kohale kell 17.45, aga…kuidagi ei saanud selles tihedas laevaliikluses aru, kust ja millisele paadile me pidanuks istuma. Isegi Veiko, kes on palju rännanud ja kogenud nutikas mees, oli nõutu ja ütles, et tunneb ennast nagu jaapanlane Eestis :D Lõpuks aga leidus inimene, kes sai aru, mida me tahame ja vedas meid õigesse kohta õiget laeva ootama.
Tuli välja, et isegi piletit sellele sõidule ei pidanud me ostma, sest meil olid Princess cruis-i piletid väljumisega Asiaticust ja kõik selle kruiisi ostjad said selle otsa tasuta sõita. Kell 18.15 viskas laevuke köie kaile ja podises mööda jõge käbedalt sinna, kuhu vaja. Ega me vist üle 10 minuti ei sõitnud ja kohale jõudes oli loojuva päikese taustal pilt päris muljetavaldav.
Kai ääres seisis suur mitmemastiline purjelaev. Arutlesime, millega me siis mõne aja pärast läheme jõekruiisiled sõitma. Purjelaeva lähemal vaatlemisel jõudsime järeldusele, et see vist sõitmas ei käi, on pigem kai ääres seisev ujuv restoran. Meil oli aga mõnus tunnike aega, et kail niisama ringi patseerida. Üle poole meie seltskonnast maandus kõrval olevasse söögikohta, meie Kirkega jalutasime kail ja Asiaticu kaubatänaval. Sealt ostsime me endile ka reisi ainsamad ehted, pikkade nahkpaelte vahele lükitud poolvääriskivid. Kodus vaatasin neid ja mõtlesin, et eh, oleks pidanud rohkem kui kaks ostma, nii väga meeldivad :) paraku ei jää nüüd muud üle, kui et uuesti Taisse minna või ise teha. Ise teha on loomulikult kiirem ja odavaim viis, kui lennupileteid osta. Kusjuures, see oli kahe nädala jooksul ainus kord, kui selliseid käevõrusid üldse nägime.
Veidi enne 19.30, kui päike oli magama läinud ja õues pime, tuli kohale tuledest särav ja mürtsuva muusika saatel laev nimega Royal Princess Cruise. Rahvas lasti peale ja kõik leidsid endale tasapisi laudades kohad. Just, laudades. See jõekruiis oli tõepoolest kuninglik. Piduliku õhtusöögiga laevalael ehk katuseterrassil ja elava muusikaga. Meeleolu oli pidulik, toitu pikas rootsi lauas igasugusele maitsele. Kõike oli- mereande, liha, juurvilju, puuvilju, magusaid kooke, magustoitu, kohvi, veini…ah, tõesti mida iganes. Sõit võis peagi alata. Pildid peale päikeseloojangut on tehtud kõik telefoniga.
Lisaks minu piltidele saab sellest kruiisist veidi aimu ka siit(võib kohe mitu videot järjest vaadata, et rohkem aimu saada):
Kruiis oli vapustavalt äge. No tõesti, me olime kõik päris vaimustuses. See muidugi oli täiesti normaalne, et meie Kirkega, kes pole liiga palju reisinud ega kogenud, olime vaimustuses, aga sillas olid ka Veiko-Pirjo, kes on maailmas mõndagi näinud. Nägime jõel sõites ära kõik tuledes vaatamisväärsused ja sillad. Kõhu sai rohkem kui täis ja muusika oli hästi valitud. Vaatamisväärsused ja sillad olid õhtujuhi poolt kommenteeritud ja pilditegijad enne silda hoiatatud, et keegi pead ära ei lööks, ega kaamerast ilma ei jääks. Ilm loogiliselt super. Atmosfäär…..vaimustav. Pimedal ajal polnud enam palav, vaid meeldivalt soe. Päris kindlasti pani see sõit meie reisile väärilise punkti ja Bangkoki sattudes soovitame kindlasti sellist meelelahutust nautida.
Kell 21.30 astusime laevalt maha ja hakkasime mõtlema, kuidas tagasi hotelli saaks, sest selleks kellaajaks jõetransport enam ei toiminud. Leidsime takso – lisaks autojuhile veel 4 kohta – ja meid oli 7 :) Pole midagi, leppisime hinnas kokku, Pirko istus ette ja ülejäänud võtsid ennast tagumisel istmel kahte ritta :) Lapsed istusid emme-issi sülle ja mina…Kirke sülle. Vähemalt Kirke ise arvas, et nii on arukam istuda, kui et tema minu sülle istub ja Veiko sai selle üle muidugi kõhutäie naerda :D Lõbusalt sõitsime oma kambaga üksteise otsas istudes hotelli.
Ja oligi kõik. Ülevas meeleolus läks igaüks oma tuppa. Meie Kirkega pidime paraku enne und kohvreid pakkima. Kokku pakkis ennast ka Pirko, sest meie kolmekesi pidime järgmisel hommikul kella 5 ajal istutama ennast taksosse, mis viis meid Bangkoki lennujaama. Nuuks! Pirjo-Veiko lastega said aga veel mõned päevad Tais veeta ja sõitsid järgmisel päeval Patayasse. Jah, sellisel hetkel mõtled küll, et …kurja, miks see puhkus küll nii lühike on!!!!
Enne kui taksoga hotelli sõitsime, jäid silma ühed nupsikud seinamaalingud.
Aga…
…kui reisi alguses Bangkoki lennujama jõudsime, loivasime kõik rahulikult suu ammuli Veiko ja Pirjo sabas ning enda aju võis vabalt peale pikka lennusõitu riiulil puhata. Tagasi minnes tuli meil siiski kogu protseduur teha läbi puhtalt endale lootes. Pealegi vastutasime veel ka Pirko turvaliselt ühest punktist teise toimetamise eest.
Meie õnneks oli Bangkoki lennujaam varahommikul tühi ja vaikne. Midagi keerulist seal samuti polnud. Takso viis meid lennujaama ette. Sisenemisel jälgisime viitasid, mis suunasid lennukompaniide lettidesse ja peagi olime rõõmsalt Finnairi laua ees. Seda immigratsiooni imepaberit, mida reisi alguses kästi meil kuit Hiina imet äralennuni hoida, ei küsinud keegi. Passid letti, piletid näppu ja võisime ootesaali minna. Ei mingit kohvrite pagasisse andmist ega ka mingit kaalumist. Lihtne. Pirkole leidsime käru, mille najale sai ta ennast haige jalaga toetada ja kotti vedada. Nii läks liikumine mugavamalt.
Kuna lennujaamas oli lõpujärgus remont, siis viidad juhtusid meid korraks pisut eksitama, kuid…selleks on suu peas, et selgust saada. Küsisime ja saime jälle õige suuna kätte. Meie lennuväravasse oli muidugi üpris pikk tee vantsida ja põhiline mure oli meil Pirko pärast, sest temal otsustas jalg ärasõidu hommikul põlvest lukku tõmmata, aga ta oli igati vapper ja kõik läks kenasti.
Et lend oli meil edasi lükatud, teadsime juba õhtul, kuid Finnairi äpis anti teada, et kohale tuleb minna ikkagi selleks ajaks, kui lennuk õigeaegselt oleks pidanud väljuma, ehk siis 2 tundi enne väljumist. Väljalend pidi olema kuskil 9 paiku. Eks me siis olimegi sõnakuulelikud ning vedasime ennast enne kukke ja koitu kohale. Kell 6 andsime oma passid letti, kell 7 jõudsime oma geiti. Ja olime seal suhteliselt üksi :D Sõnakuulelikud, eksole. Siiski, parem olla kohal varem ja oodata, kui et avastada ennast jama seest.
Eks me saime seal kohapeal muidugi aru, et enne kella 10 ei juhtu midagi asjalikku. Seega- 3 tundi tuli sisustada. Mis seal ikka, peale väikest istumist läksime Kirkega lennujaama avastama. See on seal ilmatuma suur. Ilus, puhas, särav, valge. Kõiksuguseid peenikesi kaupluseid oli, aga söögikohti suhteliselt vähe. Ja muidugi hinnatase lennujaamas hoopis muu, kui Tais muidu on. Kohe päris kirves. Ühest poest saime lõpuks kodustele kommi osta, sest ega tais muidu kuskilt midagi huvitavamat kommi osta polegi. Poes tuli ostu eest maksmisel täita hunniku pabereid küsimustega…aga no ju see kuidagi selleks, et vaadata, kes, kust ja mida ostab. Poole kaheksa ajal hakkasid meil kõhud pilli lööma, sest hotell unustas meile hommikusöögi kaasa pakkida. Õhtul lubati, et antakse väljaregistreerimisel kaasa, aga hommikul selgus, et …need uued töötajad, kes hommikul letis, ei tea asjast midagi :P Ei tea, siis ei tea. Ostsime mingist McDonald`si taolisest kohast meile ja Pirkole burksi, saiakesi ja juua. Ajas asja ära. Kõige kauem otsisin ma seal majas lõpuks wc-d, sest remondi tõttu olid suunavad sildid vist alles panemata. Selleks aga et lõhna peale minna…oli lennujaam liigagi puhas. Peale mõningast seiklemist ja küsimist leidsin õnneks otsitava üles.
Aeg läks ja kella 10 ajal hakati rahvast lennukisse laskma ning poole tunni pärast tõusime pisut kurva tundega õhku.
Istumine oli meil mõnus. Lennuki esimeses kolmandikus, aknaalune 3-ne rida kahepeale. Pidu! Tühje kohti oli täitsa küll. Kõrval keskmine rida näiteks oli päris tühi. Lendu tõustes rääkis lennuki kapten oma tavapärast juttu ja suure südamest tuleva ohke saatel andis teada ka seda, et maailmas tekkinud olukorra tõttu ei saa me tagasi lennata üle Venemaa ning lend kestab seetõttu kahjuks mitu tundi kauem. Selleks hetkeks polnud see meile enam muidugi uudis, aga mõistsime kapteni murelikku juttu, sest olukord oli veel nii uus, et keegi ei teadnud, kui turvaline seal õhus sul lennata on.
Lend aga sujus meeldivalt. Finnair hoolitses reisijate eest hästi ning 15 tunni jooksul saime kaks korda süüa ja kaks korda vahepalasid ning piiramatult vett, mahla jne. Turbulents meid ei kimbutanud…vist. Vähemalt mina ei mäleta ja järelikult midagi märkimisväärset ei toimunud. Avastasin sedagi, et mina pole lennukis mingi filmivaataja. Niikui üritan, jään tukkuma ja enamuse filmis vegeteerin une ja teadvuse piiril. Küll aga vaatan meeleldi ekraane, kust näeb nii lennukist eespool olevat, kui ka kõhualust. See on märksa huvitavam, kui film. Lisaks jälgin ekraanilt, kus ja millise maa kohal me parasjagu lendame. Lugeda võin ka, aga filmid…tjah, ajavad une peale. Alloleval pildil joonistub siis välja trajektoor, kuidas lennuk sel korral Bangkokist Helsingisse lendas. Kaarega Venemaast ja Ukrainast mööda. Varasem teekond viis päris otse sirgjoonelt üle nende riikide. Viimasel pildil tervitavad meid juba talvise Helsingi tuled.
Pärast 15 tundi, mille ajal me sujuvalt jälgisime monitore, ajasime juttu, tukkusime, sõime ja naersime, maandusime õhtul 8-9 vahel külmas ja lumises Helsingis. Vat see ei olnud tore, see polnud kohe üldsegi tore, sest külm oli ja meie olime õhukeselt riides. Lippasime mööda pikki koridore, esitasime ametnikele korduvalt samu pabereid ja lõpuks olime väljapääsus kohal. Võtsime lennujaamast lõpuks välja saades takso ja lasime ennast viia Eckeroline terminali, et jõuda eelviimasele laevale, mis väljus Tallinna. Tegelikult olid meil ka Helsingi- Tallinn lennupiletid, aga lend…vat see lend läks alles hommikul kell 5. Nii kaua polnud meil viitsimist seal kindlasti peale pikka lendu passida ja otsustasime minna koju meretsi. Pirko saatsime lennukilt tulles otsejoones teise värava poole, kus temal väljus üsna kohe edasilend Tallinna. Siltidega mehikesed juba ootasid, sest pikema lennu tõttu ei jõudnud edasireisijad õigele lennule ning Tallinna minejatele väljus lend uuel ajal. Miks me erinevalt edasi saime? Sest piletid olid meil erineval ajal ostetud. Muide, kui pileteid ostsime, nägime kohe seda suurt ajavahet kahe lennu vahel, aga ilmnes, et Bangkok-Helsingi pilet oli kallim, kui ümberistumisega Bangkok-Helsingi-Tallinn :D Ära küsi miks. Nii oli otsus juba enne reisi tehtud, et tagasi tulles jätame Tallinna lennul oma istekohad tühjaks ja lippame laevale. Need laevas veedetud viimased tunnid olid ilmselgelt päeva pikemad. Kõht oli tühjaks läinud, ostsime endale kaks karpi süüa(saialõik, salat, pläust ja natuke krevette) + 2 tassi kohvi….ja tõdesime, et Tais saime sama raha eest terve nädala kuninglikult ja ülimaitsvalt süüa. Teekonna tegid talutavamaks üks mees ja naine koos vahva kassiga, kes istusid meie kõrvale ja nii me seal kassi kudistades Tallinnani lobisesime.
Keskööks jõudsime Tallinna, kus meid ootasid armsad kodused – suur ja väike R. Üks tõi meile Tallinna jäetud talvesaapad ja joped ning teisega sõitsime koju Raplasse.
Kell üks olime kodus ja kass tegi näuuuu, kus te nii kaua küll kolasite???
Teretulemast paradiisimaalt reaalsusesse!