Taragntjärgi lugu.
Suvi oli nagu suvi ikka. Selles mõttes, et oli tööd ja oli puhkust.
Küll aga võtsin ma teadlikult eelmisel suvel sellise slowly tempo, et rohkem, kui tõesti pidi, ennast keerdu ei rabelenud. Eksole. Nii lihtsalt peab, sest muidu hakkad paratamatult mingist kohast kärisema ja kellel seda küll vaja oleks. Vanusega hakkad õnneks aru saama, et õigus lihtsalt olla, puhata ja elu nautida… on sinulgi. Ja kui ise seda ette ei võta, siis ega keegi teine paku ka, et kuule ole kena ja puhka. Pealegi…ma tahtsin selgust saada – mida ja miks ma üldse teen. Selleks oli vaja aeg maha võtta, et saada aru, kuhu ma peaks suuna võtma, et lõpetada ära see liigne rapsimine.
Jaanipäevanädalast algas mul puhkuse esimene osa ja üle aastate ei teinud ma need kaks nädalat õieti midagi. No lihtsalt oli tarvis aeg maha võtta. Jah, ma tegin süüa, koristasin kui teisiti enam ei saanud, hoolitsesin laste eest, kastsin ja nautisin rõdul oma umbrohuvaba taimemajandust….aga ma ka lugesin, tegelesin eneseharimisega ehk kuulasin huvi pakkuvaid loenguid, õppisin, sõitsin rattaga, tegin trenni just nii, nagu käsi lubas, käisin õhtuti kiirkõnnitiirudel, veetsin aega lastega, käisin rannas ja meres ujumas, väikesel hotellipuhkusel koos K-ga, sain kokku sõbrannadega ja mida kõike veel. Kuid…ma ei istunud kordagi õmblusmasina taha(mis ei tähenda, et ma ei tee lõpuks ära mõndasid tellimustöid) ega töödelnud kellegi pilte. Ainult mõned isiklikud käisin üle. Ma lihtsalt ei suutnud. Ja mis seal salata, puhkus läks hästi ja puhkasin mõnusalt. Ka seda oli vaja. Ei ole tarvis ennast kogu aeg rakkes hoida iseenda arvelt. Ma ei ole osanud seda kunagi teha. Nimelt puhata. Seega viimane aeg on see ära õppida ja iseenda peale mõtlema hakata, sest vastasel juhul pole meist keegi just parim kaaslane ei endale, ei kodakondsetele. 
2018 ja 2019 oli muidugi samuti hea võimalus ennast nädalaks kõigest täiesti välja lülitada. Siis, kui käisime Kreekas ja 2020 Egiptuses. Aga….seda niisama olemise aega siin ja praegu on siiski pisut enam tarvis, kui napp nädal. Nüüd aga oli teist aastat selline ei liha ei kala ülemailmne supp, et reisima polnud suurt üldse saanud(väikeste eranditega) ja üritasime puhata nii hästi kui oskasime kodusel Eestimaal või lähiriikides, kui õnnestus minna. Kogu sellest moodsa haiguse jamast olin ma ennast välja lülitanud ja elasin lihtsalt oma elu. Peale selle, et reisimine oli raskendatud…ma toonitan, et raskendatud, mitte võimatu, pole minu elus sisuliselt midagi muutunud, keegi mind ei ahista ja kõik on hästi. Kui ei lase ennast millestki häirida, siis miski ei häirigi. Kui aga häirib, otsin lahendusi, mitte ei hala ja kiru hommikust õhtuni sotsiaalmeedias. Aga ega ma sellest ei pidanud rääkima. Pigem mõnest toredast tegemisest puhkuse ajal.
Üks tore ettevõtmine oli meil K-ga ratastega Tallinnas käimine. Nimelt me polnud siiani kunagi võtnud rattaid rongi peale ja sõitnud nendega Tallinna. Ma vist olen pisut peljanud seda suurt rahvahulka, kes pealinnas liigub ja K oli kogu aeg minumeelest liiga väike selleks, et ratastega pealinnas seigelda. No nüüd ilmnes, et ta juba tükk aega suur ja võtsimegi sellise seikluse ette. Etteruttavalt võin öelda, et seikluse kõige raskem osa oli rongis ratta rattahoidikusse tõstmine. No ausalt, naisterahvale on see suisa katsumus. Ok, mina olen praegu veidi väetike oma haige käega, aga K, tema on noor ja tugev inimene juuu. Õnneks leidusid mõned asjalikumad meesinimesed, kes meid aitasid. Alla saada on neid kõvasti lihtsam, kuigi kojusõidul enne peatust tuli ka siis üks krapsakas miis meile appi. Tore, et mõned sellised abivalmid isendid on veel säilinud.
Nüüd muidugi otsustas Elron hakata ratastega sõitmist piirama, tekitades rattale pileti, mis ei või alla 1€ maksta, mis tähendab seda, et kui rattahoidikus kohta pole, siis võib klienditeenindaja saata ratturi kukele. Reaalsus on see, et sageli polegi võimalik ratast hoidikusse panna, sest ühe rea all istub keegi vankriga, teise all keegi ratastooliga ja kolmanda all on veel mõni takistus ning rattaga inimestel polegi muud valikut, kui seista keset vagunit kõigil jalus. Ma mõistan, et ratastooliga ja käruga on eelisõigus, aga kurb on see, kui lähed lapsega näiteks ratastega linna, kuid tagasi rongi peale ei mahu :( Kuidas siis asja lahendada? LuxEkspress võtab lahkelt rattad tasuta peale, aga see nimetatud bussifirma ei läbi meie linnakest. Siiski loodan, et meie liinil on asi veidi parem. Suurem tundub probleem olevat linnalähiliinidel.
Ja nüüd linnatuurist:
Linna jõudes arvasin, et vähemalt trammipeatuseni lükkan ratast enda kõrval, sest perroonil ja jaama ees on rahvast paljuvõitu. Kuna me aga väljusime rongist viimaste seas, et rataste alla tõstmisega inimesi mitte häirida, siis perroon oli juba pooltühi ja nii istusime sadulasse kohe rongist väljudes. Balti jaamast on rattaga väga lihtne sõita tegelikult kesklinna ja sealt otsapidi kohe Reidi tee algusesse. Meie esimene eesmärk oli käia ära Coral Club-is ja siis mööda Reidi teed edasi Pirita teele ning randa. Seega – Reidilt väike kõrvalepõige paremale Narva maanteele, sealt tagasi ja mööda mere äärt edasi.
Küll seal Reidi teel on mõnus sõita! See on nüüd taas see koht, kus inimestel tuleb tuhka pähe raputada. Küll oli selle tee ümber palju kisa ja lärmi, aga tegelikkus on see, et seal on väga hea nii jalutada, kui rattaga(või millega iganes) sõita. Ilus vaade, mõnus meretuul, ja kui palju roose oli tee ääres!!!! Nagu roosa meri. haljastus on läbimõeldud ja kaunis. Kergtee on piisavalt lai, et sõita kõrvuti ning kel vajadus, mahub vabalt möödagi. Nii me seal sõitsime, juuksed tuules lehvimas, kuni jõudsime Pirita teele. Seal tervitas meid nagu ikka…ilge hais. Ikka see, mis seal aastaid ja aastaid inimesi häirinud. Ma ei tea, kuidas küll inimesed suudavad sealsamas Russalka juures selle haisu sees päevitada ja ujuda. Meie sõitsime peaaegu ühe jutiga kuni rannahooneni välja ja läksime seal lõunat sööma. Minule väike spinatisupp ja K-le värske salat kalaga. Edasi kulgesime kuni Regatini mööda rattateed ja sealt keerasime juba mändide vahele metsa endale randa kohta otsima. Mõte oli, et sõidame, kuni rahvast jääb hõredaks ja siis keerame randa…aga heaks mõtteks see jäigi, sest kuni oli liivast rannariba, seni oli ka inimesi. Palju inimesi. Siiski-siiski, enne lõppu leidsime endale koha ja parkisime rattad vastu mände. Viskasime oma tekid maha ning nautisime päikest. Kohe alguses käisime koos ujumas, sest siis oli parem olla peale pikka sõitu ja riided kuivasid linna tagasi minemise ajaks samuti peaaegu ära. Vesi, see oli hämmastavalt soe. Ma olen 10 aastat samal ajal puhanud oma puhkuse esimest poolt sellisel ajal ja 10 aastat on olnud vaja pigem jopet, kui et ujumisriideid. Sel korral oli aga vesi puhas ja SOE. Nii soe, et ma ei tahtnud isegi välja tulla. Milline nauding!!! Kuigi ma pidin ujudes tegema “haavatud koera”. Üks “käpake” kõhu all ja teisega kraapsasin vett. Kannatas nii ujuda küll, kuigi mitte pikalt. No mis sa teed, kui käsi otsustab mäkra mängida.
Aga rannas oli mõnus ja ilus. Ümberringi männid, minu lemmikud ja siis need sitked ja hästi lõhnavad rannakibuvitsad. Sillerdav vesi ja päike ning oma armas laps. Puhkus, eksole. Oled seal ja nii ongi, ei midagi muud ja ei mingeid muid mõtteid. Peale nende, mis ümbrust puudutasid.
Väga kaua me muidugi seal ei olnud, sest palav oli, kohutavalt palav ja ega see enda pikalt praadimine pole samuti teab mis arukas tegevus. Umbes 4 ajal panime asjad kokku ja hakkasime tuldud teed tagasi väntama. Esialgne plaan oli tegelikult Viimsisse välja põrutada, aga kell oli juba sealmaal, et aeg tagasi linna sõita. Plaan oli siiski ka nooremat R-i külastada.
Esimese hooga sõitsime Olümpia Purjespordikeskuseni, kus minu mäletamistmööda oli viimati üks vegan-kohvik Vigri. Seal sai väga maitsvalt süüa, kui me kord seal noorema R-i ja K-ga käisime. Kahjuks oli koroona selle kena kohaga oma töö teinud ja paik koos närbunud lilledega oli täiesti maha jäetud.
Sõitsime siis edasi kuni Reidi teeni, uudistasime seal veidi laevu ja puhkasime pinkidel jalgu ning seejärel sõitsime Nautika keskuseni, kus sõime õhtust. Poest ostsime suure karbi magusaid kirsse ning edasi võtsime suuna R-i juurde. Sadamast oli meil siis tarvis läbi linna jõuda Baltika kvartali paralleeltänavasse. Umbes.
Sõitsime Olümpia hotelli poole, pöörasime ümber kohtumaja ja siis algas katseeksitusmeetodil edasi liikumine. Suunda teadsin, kuidas täpselt kohale jõuda…ei teadnud. Aga…oma üllatuseks kui tekkis tunne, et oleme vist eksinud…keerasin vaistlikult täiesti õigele tänavale ja avastasin, et olemegi kohal. Lähenesime lihtsalt teiselt poolt, kui tavaliselt.
Oma lastel külas käia on alati tore. Juttu jätkus kauemaks ja jõudsime isegi õues ühe jalutustiiru teha. Lõpuks sõitsime sealt kenasti Tallinn-Väikse rongipeatusesse ja sõitsime pealeüheksase rongiga koju.
Mõnus seiklus oli ja leidsime, et ratastega võib teinegi kord linna minna, kui just pole plaan kaubakeskuses ostlemas käia. Õnneks selliseid plaane tuleb meil ette harva. Üks asi aga jälle selles nimekirjas tehtud – nimelt “esimest korda”nimekirjast.
Puhkuse ajal Olümpia hotellis K lõpetaise tähistamisest ma juba kirjutasin, aga puhkuse lõpus käisime ära ka Pärnus.
Hüppasime hommikul rongijaamas Pärnu bussi peale, elasime üle 2 tundi loksumist 1 euro eest ja olimegi suvepealinnas.
See oli selline lihtsalt niisama olemise päev. Mingi aeg rannas(kohutavalt rahvast ja liiv talumatult kuum), taaskord ujumas käidud, väike kehakinnitus, korraks kaubanduskeskuses kuuma eest peidus, jasmiiniõite nuusutamine, naermine ja õhtuse bussiga tagasi koju. Eks paistab, äkki käime ka augustis uuesti Pärnus, kui mul on teine puhkusejupp. K on muidugi sel suvel juba mitu korda ennem sõbrannaga samuti Pärnus käinud ja läheb veel. Sõbranna perel on seal nimelt suvekorter.
Muul ajal kohtusime K-ga nagu koit ja hämarik. Ok, nii hull asi ka polnud. Vähemalt minu puhkuse kahe nädala sees olime palju koos, ajasime juttu, naersime, jalutasime, seiklesime. Kui ma nüüd tagasi tööl olen, siis kohtume vähem. Lahkusin tööle, kui noor inimene magas ja kui saabusin, on ta oli enamasti sõpradega ratastega sõitmas. Muusikakooli lõpetamise puhul isalt kingiks saadud ratas on ennast igati õigustanud. Kilomeetrid on sellega läbitud täitsa arvestatav hulk.
Ja teistega oli samuti kõik toredasti. Pojatütred nunnud, päikesest pruunid, issil oli neil minuga samal ajal puhkus ja nemad seiklesid ringi omadel radadel. Isegi Narvas käisid ära. Kui koju sattusid, tekitasid tubades segadust ja ehitasid rõdule lebolat, aga see on asjade normaalne kulg.
Suvi on mõnus, kuigi sel suvel olid temperatuurid absoluutselt üle võlli. Ülipalavaid päevi oli terve kuu ja peale ja jahedamaks ei paistnudki minevat. Telia hoiatas mind üle päeva äikese eest…aga mida ei polnud, oli äike. Vihma ka polnud. Ainult kuum ja veelkord kuum oli. Tööl +35, õues päikese käes veel rohkem ja päris tõsiselt, see ei olnud kohe üldse tore. Päev otsa oli kere märg, pea õhupuudusest uimane ja õhtuks sooda. Ah, aga sellegipoolest oli suvi nii mõnus. kannatasin selle juuli ära ja siis tiuli vaadata, mida augustis toredat ette võtta.
Piltidega on nüüd jah veidi õnnetult. Telefonipildid. Palavaga viitsib suhteliselt harva rasket kaamerat kaasas kanda :(