Olgem ausad, nii kummalist aega mina oma üsna pikalt elatud elu jooksul polegi vist näinud. Või siis on mul see mäluke kole lühike.
Ok, on olnud aegu, kus poeletid tühjad ja suhkur, jahu, tikud, seep olid talongikaubad. Sellist olukorda nagu praegu….sellist pole tõesti olnud.
Igasugused muud gripid nagu sarsid ja linnugripid ja muidugripid…needki on meist kaarega mööda käinud ilma igasuguse vaktsineerimiseta. Üldine olukord on olnud rahulik ja poodides pole mingit paanikat esinenud.
Sellest sügisest on mul lapse toas difuuser ja sellest on palju abi. Kütteperioodist tingituna ei olegi enam hommikuti nina kinni. Lisaks saab sinna panna erinevaid mõnusaid arioomiõlisid. Praegused lemmikud on apelsin ja greip.
Nüüd aga järsku tuli päevakorda koroona…alguses tundus ta kusagil kaugel ja ühtäkki oli ta meie õue peale trüginud nagu soovimatu külaline. Ma tõepoolest ei tea, kas see paanika on nüüd ülemaailmselt mingil puhul ja mingi eesmärgiga korraldatud või on sel kõigel ikkagi tõepõhi all. Selles mõttes, et üks viirus on tekkinud ja ühel või teisel põhjusel on see tundmatu ja ettearvamatu ning tagatipuks kiiresti paljunev.
Igal juhul olen mina võtnud endale sellise seisukoha, et paanitseda ei ole vaja, aga ettevaatlik tasub kindlasti olla. Ehk et teha kõik endast sõltuv, et pahalast endast ja oma lähedastest eemal hoida.
Kui tuleb palju kodus olla, võib näiteks joonistada. K näpuharjutused.
Nüüdseks on olukord selline, et Eesti riik on ennast lukku pandud ja palju õnne nendele kaasmaalastele, kes siiski on otsustanud viimasel ajal reisidel käia ja võivad kuskile riiki ka sel juhul karantiini pandud saada. Kuigi ma ei nimetaks meie aasta esimese nädala Egiptuse reisi 5+ reisiks, siis on mul hea meel, et käisime enne suurt jama reisil ära. Praegusel ajal ma ei võtaks ühtegi sõitu ette. Olgu või reis varem ostetud. Vastutustundetust on meie ümber nii palju ja see on ka suur põhjus, miks viirus on maailmas pandeemilised mõõtmed võtnud. Kui sa ei hooli endast, siis hooli oma lähedastest ja teistest kaasteelistest. Sina võid grippi põdeda ehk kergelt, aga haigusele võivad alla vanduda mõned lähedased vanainimesed, vähihaiged, südamehaiged, kopsuhaiged… ja see oleks kurb. Meie kõigi ümber on selliseid inimesi kindlasti olemas, keda tasuks hoida.
Leidsin ühe kunagi ammu tehtud monokroomse pildikese. Võib olla peaks üle pika aja hakkama jälle joonistamist harjutama.
Ise oleme vähemalt omameelest teinud kõik endast sõltuva, et olla terved. Juba sügisest toetanud ennast vitamiinidega ja muude immuunsust toetavate toodetega, söönud tervislikult, tegelenud spordiga, peseme käsi ja oleme rõõmsameelsed.
Olles küll nõukaaja üleelanu ja näinud mõndagi, vaatasin ikkagi hämmastusega inimeste paanikat poodides ja apteekides. Ma tõepoolest ei oska endale koju millestki kuhjasid kokku vedada. Ei wc-paberist ei millestki muust. Ei saa see toit seekord poest niisama lihtsalt otsa ja kui saab, siis tänu kaaskodanikele, kes kõik selle kraami endale lihtsalt koju veavad, paremal juhul ära söövad või halvemal juhul peagi prügimäele saadavad. Gripi näol ei ole tegemist siiski pasanteeriaga ega düsenteeriaga ja saaks hakkama ka normaalse koguse tualettpaberiga. Veel vähem mõistan ma suurte pakendite kaupa suhkru ostmist. Moosi hakatakse keetma või??? Ma olen reaalselt 7 aasta jooksul ostnud 2 poolekilost pakki suhkrut. Igapäevaselt seda ei tarbi ja marjad panen sügavkülma ilma suhkruta. Kooke magustan datlite ja banaanidega. Mida sellise hunnikuga tehakse?
Sel aastal sõime kodumaist õuna jaanuari lõpuni. Aitäh armsatele sõpradele Pillele ja Leale :)
Ah, tegelikult hakkab see koroonateema päris ausalt ära väsitama. Tahaks vaikselt ja rahus selle pandeemia lihtsalt üle elada. Lapsed on nüüd koduõppel ja K võtab seda tõsiselt. Teeb oma koolitöid õigeaegselt ja harjutab hoolega klaverit. Vahelduseks käime õues oma kilomeetreid jalutamas.
Mina pole veel päris koduelule jäänud, isegi mitte natukene. Raamatukogu paistab olevat vähemalt meie linnas püha lehm. Enamus kohtades on see kinni pandud, aga meil on otsustatud riskida viiruse levitamisega. No esmalt on ohustatud raamatukogutöötaja ise, sest kujutage ette, mitmed sajad raamatud päevas meie käest läbi käivad! Ja isegi kui me väga püüaks, on lähikontakte vältida laenutusosakonnas tegelikult võimatu.
Inimesed aga….nad ei püsi kodus, nagu on soovitatud, vaid ründavad raamatukogu. Reedel vahepeal lausa arvutasin välja, et esimese kolme tunni jooksul teenindasime 1,7-s minutis 1 kliendi. Õhtuks oli meilt läbi traavinud pea 200 inimest. Milline võimalus teadlikult ja teadmata viirust levitada! Ja kogusse tulevad tõesõna ka haiged inimesed, sest mis ta seal kodus muidu teeb, kui raamatuid pole. Ma võin ju teda mõista, aga miks arvab see inimene, et mina tahan tänu temale haigeks jääda? Jah, ma võtan asja positiivselt ja sisendan endale, et jään terveks. Südames aga vahest siiski kipitab, et kui ma tööl midagi külge haagin vean ma selle koju, oma lapsele, oma lapselastele…aitäh, aga ma ei soovi. Ma püüan teha kõik endast sõltuva jäämaks terveks ja palun, kaaskodanik, tee sina ka nii, et sellele õudusele saaks piir pandud.
Mind ei huvita, kuidas see tõbi lahti pääses, on see vandenõuteooria või mis iganes. Ma tahan elada rahus, olla terve ja rõõmustada oma tervete lähedaste üle.
Kui juba raamatutest juttu, siis lähiajal on saanud ühte ja teist loetud.
Oli ja ei olnud. Lugesin läbi, kuigi võttis aega. Persoon on huvitav, aga ehk siiski veel noorevõitu elulooraamatu kangelaseks olemiseks. Pisut liiga venitatud. Mõni teine autor oleks sellega ehk paremini hakkama saanud.
Hästi ja ladusalt kirjutatud raamat. Kuigi ehk kõik autori mõtteviisid pole mulle alati lähedased ja mõneski punktis oleks ma ise väärtustanud muid asju, oli lugemine tempokas, huvitav ja kaasahaarav. Teada sai mõndagi huvitavat ja alati saab ise juurde uurida, kui väheks jääb. Igati soovitatav lugemine.
Üks huvitavamaid raamatuid, mida olen viimasel ajal lugenud. Meie aju on paras müsteerium. See, kuidas ta toimib, selle üle pole siiani teadlastel täit ülevaadet, aga sellest raamatust saab teada nii palju huvitavat ja olulist, et mina kingiksin selle igale õpetajale ja juhile. Oleks lihtsam mõista inimest. Hetkel on käes järgmine ajust kõnelev raamat, mis on huvitavaid mõtteid täis.
Kui lennuk kukub džungli kohal alla ja ellu jääb vaud üks noor 17-aastane tüdruk….ütlemata põnev lugu lennukatastroofi üleelanu sulest ehk otseallikast. Sai teada seda, mida sellise õnnetuse üleelanu tundis, kuidas see teda mõjutas, kuidas ahistas teda meedia ja kelleks ta peale õnnestust sai. Tõeliselt huvitav lugemine. Ja see ei ole põnevusraamat, see on tõestisündinud lugu.
Aga muidu….olge loovamad. Kasutage antud aega, kus peate kodus istuma – enda sisse vaatamiseks. Millised väärtused teil on? Mis on PÄRISELT tähtis? Veetke aega endale armsatega, tehke midagi koos, nautige niisama olemist, nautige võimalust teha neid asju, milleks muidu pole aega olnud. Õppige elama ilma tormamata, võistlemata, ilma püüdmata kellelegi meeldida ja olemata keegi teine, kui tegelikult oled. Ole oma lähedastele päriselt olemas ja…..lihtsalt armasta. Mitte ainult seda ühte ja ainsat inimest, vaid armasta elu ja hoia neid, kes vajavad sinu tuge.
Vaatan rõõmuga, et loomeinimesed ei heida meelt. Suured maailmatuntud orkestrid ja teatrid pakuvad üle veebi vaatamiseks tasuta etendusi ja kontserte. Ei hakka teil kodus igav, kui ei torma arutult ühest kohast teise. Märgake üksteist, hoolige, aidake. Veetke aega värskes õhus. Eesti on õnneks piisavalt hõredalt asustatud, et saaks jalutada kaaskodanikega lähikontakti omamata ja terviseradasid on küllaga. Ja poodeldes toeta kodumaiseid tootjaid, aita omasid. Nendel on praegu eriti keeruline aeg.
Praegusel ajal minu lemmikpaik on minu kodu, minu tuba, minu pelgupaik
Jah, majandus saab meil kahjuks parasjagu räsida ja sellest välja saamiseks kulub aega. Aga ka sellega saame hakkama, nagu ikka. Jah, tegelikult toimub siin maailmas midagi väga kummalist….
Hoidke üksteist ja olge hoitud.